Lapsevanem

Janika Mölder ihkab tipptreeneri töö kõrvalt veel kolmandat last

Janika Mölder Carmeli (9) ja Carl Akseliga (3). Foto: erakogu

Tänavu juunis Tartu rühmvõimlejad maailmameistri pjedestaalile treeninud Janika Mölder (37) on kui paariaastane põngerjas, kellel on raske paigal püsida. Pärast laste sündi üritas ta nädal aega kodune olla, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
Nii hakkasid mõlemad lapsed võimlemistreenerist emaga juba mõnenädalastena spordisaalis ja võistlustel kaasas käima. Vanem tütar Carmel on sellest nii innustust saanud, et tahab ema jälgedes iluvõimlejaks saada. Ema ei pane kätt ette, kuid ei võta seda ka liiga tõsiselt – tema näiteks tahtis 9-aastaselt nõudepesijaks saada.
Kuidas rasedana treeneritööd teha õnnestus?
Esimese lapsega (Carmel, 9 – toim) oli küll vahepeal niimoodi, et lihtsalt viskas pildi taskusse. Süda oli paha ja suhteliselt raske oli. Kui mul oli kehvem päev, siis olin iseendaga, mu oli ema tollal abitreener. Aga ma ei ole kordagi seda tundud, et lapsed ja rasedus oleks mingiks suureks takistuseks olnud. Korraks mõtlesin, et jääks koduseks ja proovisin nädal aega, aga mul ei tulnud välja. Olen nii kannatamatu inimene.
Kas arst ei manitsenud?
Ei, ta pigem julgustas. Ta ütles, et tuleb tegus olla ega see rasedus ei ole ju haigus. Isegi kui ma jäin Carmeliga dekreeti, ei istunud kodus, ikka lasin edasi.
Kui palju rasedana ise trenni tegite?
Päris lõpus ma ei saanud suurt midagi teha. Lastele mõne harjutuse näitasin ette, aga siis tulid meelde igasugused ütlused, et käsi ei tohi tõsta jne.
Kas rasedana tekkisid mingid kummalised isud?
Ma sõin õudselt palju maasikaid ja kiivisid. Vihkasin kollaseid tasse sellel ajal miskipärast. Meil olid kodus kollased tassid ja ma siiamaani ei suuda kollasest tassist juua. Ja Head & Shoulders šampooni ei saa kasutada. Tollel hetkel ma kasutasin seda millegipärast ja lõhn hakkas nii vastu.
On kaks rasedus omavahel võrreldavad?
Carl Akseliga (3) oli võibolla natukene kehvem, sest mul olid veenid hästi väljas ja jalad valutasid. Siis ma kippusin treenerina toolil istuma, kuigi mulle tegelikult ei meeldi, kui treenerid istuvad. Muud halba ma küll ei mäleta, sest mul on selline mälu, et hea jääb meelde ja halb läheb meelest ära (naerab). Lõpus oli küll, ta võiks juba ära sündida, et raske on.
Kas mõlemad olid õigeaegsed?
Esimene oli mitteplaaniline, teine plaaniline keiser. Kuna ta (Carl Aksel) sündis jaanuari lõpus, siis ma valisin sellise kuupäeva, mis vähegi võimalik, sest mul oli kahe nädala pärast veebruaris Valentini võistlused, mul ei olnud mahti oodata (naerab).
Ta sündis naistekliinikus ja perepalatit me ei saanud. Ma oli ühispalatis, kus oli kuus või kaheksa naist lastega peale minu ja mul koguaeg telefon helises. Küll rääkisin vene, küll inglise, küll soome keeles. Õde pidi tulema minu juurde, et ma mingid paberid alla kirjutaks ja teda ei lastud palatisse, aga mina peale keisrit eriti liikuda ei saanud. Siis õde ja mees otsustasid, et kõik, viime erakliinikusse. Koristati mind sealt haiglast ära, pandi autosse ja viidi Sõritsa juurde erakliinikusse (Andrei Sõritsa erakliinikusse „Elite“ – toim). Sõritsa ütles, et see on erakorraline juhus, tegelikult nii ei teha, et sünnitad ühes kohas ja taastud teises.
Kuidas te pärast mõlemat sünnitust füüsiliselt taastusite?
Ma taastusin hästi kiiresti, sest hakkasin ise vaikselt liigutama. Ma olin füüsiliselt heas vormis. Esiteks läksid operatsioonid hästi ja teiseks ma olin ka hästi positiivne. Ma teadsin, et see peab nii olema ja et ongi alguses valus, kui keegi naerma ajab.
Ma ei ole tavasünnitusega ühtegi last sünnitanud ega kujuta toda ette. Esimese lapsega oli nii, et tal kadusid südametoonid ära ja arstidel hakkas jube kiire, et nüüd on keiser. Mul mees oli kõrval ja küsis, et mis see keiser on. Tema ei teadnud sellest midagi (naerab).
Kui lapsed teiega trennis kaasas hakkasid käima, siis kuidas te hoolealused neisse suhtusid?
Nemad olid nendesse kõrvuni armunud. Kui trennis paus oli, siis nad koguaeg nunnutasid ja tupsutasid. Alati kui laps jälle kuu vanemaks sai, tulid kingitustega.
Kui laps üleval oli, kuidas te siis trenni andsite?
See ongi erialati erinev – minu lapsel oli saalis tegevust. Ta võttis mingi palli või kurika ja vehkis sellega kaks tundi ringi. Ja kui mul on tõesti probleem lapsega, siis ma lihtsalt ei lähe, ma leian asendustreeneri. Aga üldiselt selliseid probleeme ei olnud ja Carmel oli 4-kuune kui ma leidsin juba lapsehoidja, kes on meil tänase päevani. Ta on 75-aastane, aga nii energiline, naerab ja mürab ja laps võib tal seljas elada. Ta käib absoluutselt iga ilmaga lastega väljas, ükskõik, mis sealt taevast alla sajab. Täiesti asendamatu inimene.
Kui väike Carmel oli, kui te teda endaga võistlustele ja trenni kaasa hakkasite võtma?
Kuna mul olid mõlemad keisrilapsed, siis ta oli vist kolm nädalat vana kui ma ta trenni võtsin. Ja kaks kuud oli siis, kui me lendasime Saksamaale võistlustele. Carmel käis minuga niimoodi kaks aastat kaasas, sest ta oli kaks aastat rinna otsas.
Oli rahulik laps?
Ta oli hästi rahulik laps. Kolleegid naersid, et iga laua all, igal koosolekul ta magab. Poja on selles suhtes natukene teistsugune. Ma ei saa arvestada, et kui tal on uneaeg, et siis ma lihtsalt istun koosolekul ja tema jääb laua alla magama.
Kuidas võistlustel kohtunikud sellesse suhtusid, kui laps kaasas oli?
Täiesti normaalselt. Mul oli alati ema kaasas, kes siis hoidis, kui oli võistluse hetk. Nüüd, kui Carl Aksel oli väike, vaatasin, et päris paljudel treeneritel oli laps niimoodi kaasas. Üheksa aastat tagasi, kui Carmel oli tillukene, seda palju ei näinud.
On teie arvates pärast lapse saamist võimalik tagasi tippsporti naasta?
On küll. 2003. aastal ma ise võistlesin (MMil – toim), kui olin juba 1997. aastal Carmeli sünnitanud. Ma oleksin võibolla veel edasi läinud selle tiimiga, aga siis oli Carl Aksel juba kõhus. Ma võistlesin, kui Carl-Aksel oli kuu aega kõhus olnud.
Lapsed vist praegu enam väga kaasas ei reisi?
MMil (2007, 7.-10. juunil Hispaanias – toim) olid mõlemad lapsed kaasas. Meil oli nii palju fänne, kes hoolitsesid nende eest. Carl Aksel muidugi tahtis koguaeg emme juurde, siis teda hoiti tribüünil. Kui tüdrukud ära võistlesid, lasti ta lahti ja ta jooksis kohe minu juurde (naerab). See kolmeaastase iga on ikka jube armas. Paneks käe peale, et edasi ei kasvaks.
Carl-Aksel oli eestlastele Hispaanias MMil fortuunaks ning otsustas, et tema ema juhendatav eliitrühm läeb võistlustulle just üheksandana. Foto: erakogu

Kas kumbki laps on öelnud ka, et emme, ära mine trenni või võistlustele?
Väike poja täna ütles ka, et emme ära mine ära, ma tahan sinuga kaasa tulla. Tema on selline hästi hingeline laps. Mõtlesin, et tüdrukud on hingelisemad, aga poiss on veel rohkem. Tema vajab emme lähedust. Siiamaani panen ta enda voodisse, aga ta ikka üritab minu kaissu pugeda keset ööd. Ja loomulikult ma võtan ta kaissu, sest ta on nii armas.
Kui lapsed enam üldiselt kaasa ei reisi, siis kas on kahju ka, kui neid mõnikord päris kaua ei näe?
Jah, on kahju ja tegelikult tahaks õudselt ühte last veel. Aga selles osas on meil peres lahkarvamus, et mina tahan, aga teine pool eriti ei taha. Mul ongi kahju, et nad kasvavad nii ruttu. Minule meeldis õudselt see aeg ka, kui nad päris imikud olid.
Kuidas neil imikuaeg möödus?
Gaasid olid mõlemal, aga allergiaid ei olnud ja nad olid suhteliselt terved. Kui kuulen oma sõbrannasid ja tuttavaid, siis nende lapsed on minu arust poole rohkem haiged. Mul on laste tervisega vedanud.
Mis retseptiga te nad nii tervetena olete hoidnud?
Ma ei oska öelda. Võibolla see, et nad ei käi lasteaias. Need, kes varakult lasteaeda lähevad, korjavad ikka mehiselt haigusi. Carmel läks alles viieaastaselt lasteaeda, seni oli meil hoidja. Ühel hetkel oligi Carl Aksel kõhus ja ma ütlesin tädile, et ma ei lase sind ära – teine laps on ka vaja hoida.
Kui palju teil puhkamiseks ja perele jääb aega?
Kui on rahulikum suvi, siis üritan ikka kuu aega järjest puhata. Vahelduva eduga, et mõned tööotsad on vaja vahest teha. Mõnikord suve jooksul sõidame nädalaks kuskile soojale maale. Me ei ole sellised seiklushimulised, pigem armastame magada, puhata ja päikest võtta.
Kas olete unistanud, kelleks teie lapsed võiksid saada?
Ma eriti ei olegi selle peale mõelnud. Ma tean, et Kaupol (elukaaslane – toim) on väike unistus, et üks meie lastest võiks mingi disainer olla. Carmelil on kinnisidee, tema saab treeneriks nii nagu mina olen ja nii nagu tema Tiina (Tiina Tolmoff on Carmeli treener – toim) on. Aga ta on tegelikult nii väike veel, et need mõtted, mis tal peas on, ei ole reaalsed. Mina tema vanuses tahtsin nõudepesijaks näiteks saada (naerab).
Kas teie ema suunas teid võimlema või leidsite selle ise?
Tema suunas mind ja viis mind kui nõrgakest haiget last võimlema. Mul olid kopsupõletikud väiksena hästi tihti ja arstid soovitasid, et viige võimlema. Kui ma kõrgemale jõudsin, siis hiljem proovisin ka erinevaid ameteid. Proovisin diskoriametit ja tenniseväljakute juhataja olin, aga lõppkokkuvõttes sain aru, et mulle ei sobi need. See, mida ma teen, on minu hobi ja töö.
Kuidas suhtute sellesse, kui Carmelist saaks professionaalne võimleja?
Ema ja tütar koos esinemas, Foto: erakogu

Talle lihtsalt nii õudselt meeldib see. Tema ei mängi nukkudega, tema mängib koguaeg võimlemist. Niikaua kui see talle meeldib ja kui ei ole traumasid, siis andku tuld.
Ma kardan kõige rohkem seda, et kui ta peaks trenni pooleli jätma, siis ei leia endale tegevust ja õppeedukus läheb alla. Minul läks. Kolmandas klassis, kui mul süda oli haige, siis ma kaheksa kuud ei teinud midagi ja tunnistusele tulid kolmed.
Millega poiss tegeleb?
Poiss ei tegele millegagi, ta ei käi isegi lasteaias, aga energiat on kõvasti üle. Mul oli idee, et sügisel teen poiste akrobaatika rühma. Lihtsalt selleks, et nad saaksid joosta, oma energiat ära kasutada ja natukene akrobaatikat õppida.
Kas trennilastega tegelemine on andnud ka oma laste kasvatamisel mingeid eeliseid?
Ma arvan, et pigem vastupidi. Oma lapsed on andnud klubilaste juhendamisel sellist teistsugust suhtumist. Niikaua kui treeneril ei ole endal lapsi, ta tegelikult ei tea seda laste hingeelu.
Treeneritöö on ilmselt päris pingeline?
Ta võtab õudselt palju energiat. Mõnikord tulen õhtul koju, siis tõesti tunnen, et olen täiesti tühjaks pumbatud. Kõige hullem on see, et sa võtad selle töö veel koju kaasa – hakkad muusikat otsima ja trikoosid mõtlema.
Kust te energiat ammutate?
Oma perekond annab kindlasti energiat. Ausalt öelda, kui mul on puhkepäev, siis tunnen, et olen haige, ma ei suuda end motiveerida midagi tegema. Kõige parem puhkepäev on see, kui ma hommikul saan kodus askeldada ja siis lähen tunnikeseks saali. Peale MMi, kui me võitsime tiitli, me alguses ei saanudki üldse asjale pihta, et võitsime. Teisel päeval jõudis see mulle kohale, siis ma olin niimoodi erutatud, et hakkasin hotellituba koristama (naerab).
Mida ütleksite naistele, kes muretsevad, et kui lapse saavad, siis senine elu muutub kardinaalselt?
Kindlasti muutub, sest sa ei saa enam vabalt kuskile minna. Kui ma oli diskor, tegin kella neljani diskot ja kella kuueks hommikul läksin raadiosse tööle. See muutub sada protsenti, aga näiteks meil need lapsed ei ole kumbki planeeritud, lihtsalt looduslikult tulnud nagu lapsed ikka tulevad. Ma isegi ei mõelnud sellele, kas mu elu muutub või ei muutu, ta lihtsalt muutus.
Kui väga vara need lapsed tulevad, siis võibolla on tõesti raske ümber orienteeruda. Aga mina olin 27 kui Carmel sündis, suhteliselt vana inimene juba. Iga naisterahvas on mingil hetkel selleks valmis.
Allikas: intervjuueeris Sigrid Sõenurk

Lisa oma kommentaar