Kallis, me saame lapse! Aga edasi?

1. Vitsaga või vitsata?
Juba suhte alguses, tavaliselt isegi enne raseduse planeerimist arutatakse mõlema poole kasvukeskkonda ja lapsepõlvekogemusi. Selle käigus antakse ka hinnang vanemate kasvatusmeetoditele ja lepitakse kokku, milliseid kasvatusviise oma tulevases peres kasutada soovitakse. Kui inimene ei otsusta teadlikult teisiti, kipub ta oma last kasvatades valima samu meetodeid, mida tema lapsepõlvekodus kasutati. Kui aga mehe ja naise kogemused on väga erinevad, on oluline läbi rääkida, millised on nende uue pere kasvatuspõhimõtted ja milliste vahenditega kasvatuseesmärke saavutada.

2. Ootame koos
Esimene raskus, millega tulevased lapsevanemad peavad paarisuhtes toime tulema, on isa kõrvalejäetustunne. On loomulik, et naine keskendub raseduse ajal oma tulevasele lapsele, tõmbub endasse ja püüab valmistuda emaduseks. Isale on see keeruline aeg – ootab ju temagi järeltulija sündi, ometi on raseduse jooksul laps mehele vähem reaalne kui naisele. Partneri tähelepanu tuleb nüüd jagada tulevase beebiga, olla emale toeks, tulles samas ise toime oma tunnete ja ebakindlusega, mis kaasneb isarolli omaks võtmisega.
Paljude meeste reaktsioon sellele pingelisele olukorrale on põgenemine. Leidub muidugi ka isasid, kes tõesti pere maha jätavad, aga tavalisem on põgenemine töösse (et teenida piisavalt raha perele), sporti (et olla heas vormis oma pere jaoks), sõprade või hobide juurde (et nautida veel viimseid vabu hetki ja olla hiljem pigem oma pere juures) jne. Et isa tunneks end rohkem seotuna, on mõistlik käia koos perekoolis vanemate loengutel, minna käsikäes arsti juurde ultraheliuuringule, valida koos riideid jne.
3. Ettevaatust abilistega!
Pärast uue ilmakodaniku sündi ilmneb, kui hästi olid vanemad tema tulekuks valmistunud. Olgu aga ettevalmistus kui tahes hea, esimest korda vastsündinu eest hoolitsemine tekitab parasjagu ärevust nii isas kui ka emas. Siinkohal võetaksegi suure rõõmuga vastu vanaema abi – nii turvaline ja tore, kui keegi kogenum lähedane inimene tuleb ja toetab, aitab ja õpetab. Vanaema heatahtlik abi aga peidab endas ka väikest ohtu. Noor isa tunneb end niigi natuke ebakindlalt, kõrvalejäetuna. Koos kaasaga oma lapse eest hoolitsedes õpib ta last ja tema vajadusi tundma. Ent kui pilti lisada võimukas ja kõike oskav-teadev vanaema, võib tekkida olukord, et sellele tugevale naiste ühisrindele isa enam end vahele segada ei taha. Kui mees jääb lapsekasvatusest kõrvale kohe pärast tita sündi, on hiljem raske asuda täiel mahul oma osa täitma järeltulija eest hoolitsemisel ja temaga tegelemisel.
4. Ema ja beebi, isa ja töö
Tita majja tulek muudab ka vanemate igapäevast elukorraldust. Kui varem käisid mõlemad partnerid tööl ja osalesid ka kodustes toimingutes üsna võrdselt, siis ühe vanema (harilikult ema) koju jäämine muudab ka rolle paarisuhtes. Emad on kurtnud, et mees tuleb õhtul töölt ja tusatseb: „Päev otsa oled kodus olnud, mitte midagi sul teha pole, aga tube ei suuda ikka korda teha, isegi süüa pole teinud!” Eemal viibijale ja oma tähtsaid tööasju ajajale tundub, et lapsega kodus olles on palju vaba aega. Tegelikult aga võib väike laps võtta kogu tähelepanu, jõu ja aja ära, nii et emal oleks vaja hoopis isa või kellegi teise abi majapidamistööde juures – küllap rohkemgi kui varem, kui töö kõrvalt sai kodu korras hoitud.
Pärast lapse sündi kujunebki välja, et vanemad elavad nagu „eri maailmades” – ema maailma keskpunkt on nüüd tita ja ta tahaks õhtul mehe koju jõudes rääkida oma päevast: mida laps tegi, jagada muresid tema söögiisu või mõne ta näole tekkinud täpikese pärast. Isale on jätkuvalt tähtsad tööasjad, ta on kodust väljaspool aktiivne ja sooviks rääkida oma päevast, muredest ja tegemistest. Mitu tundi juttu tita söömiste, nahapunetuste ja mähkmevaliku teemal võib tunduda tühine. See omakorda solvab noort ema – näib, nagu mees ei hooliks oma lapsest ega perest.
Kui noor perekond leiab end sellisest olukorrast, ei ole põhjust meelt heita – see on normaalne, suurem osa peresid läbib selle staadiumi. Teadlikult võiks jälgida, et mõlemad partnerid saaksid rääkida neile olulistest teemadest ja kumbki ei jääks teise elust eemale.
5. Kes teeb kodutööd?
Kuigi väga pika aja peale on raske ette otsuseid langetada, tasub beebi eest hoolitsemise tööjaotusest rääkida juba raseduse alguses (või seda planeerides). Panna paika põhimõtted, kuidas peres lapsekasvatust soovitakse näha: kas isa ülesanne on ainult raha teenida ja kõik muu lapsesse puutuv jääb ema teha? Või soovib isa võimalust pärast tööpäeva peamiselt ise oma lapsega tegelda? Enamik peresid üritab leida nende kahe variandi vahel tasakaalu ja kuna lapse kasvades muutub tegemist vajavate tööde nimekiri pidevalt, on neid hea jaotada jooksvalt, arvestades hetke võimalusi ja vajadusi. Silmas võiks pidada, et mõlemale vanemale jääks ka päris vaba aega, mil ta saab teha just seda, mida ise soovib. On küllalt isasid, kes võtavad laupäeval lapsed pooleks päevaks oma hoolde, aga ema samal ajal ei kõhuta raamatuga voodis, vaid koristab terve elamise, teeb sisseostud järgmiseks nädalaks ja triigib mõned päevasärgid. Seega tuleb jagada kõiki koduseid töid, mitte ainult beebiga seonduvaid.
Jooksva töödejaotuse juures on hea, et kummalegi poolele jääb võimalus iga hetk öelda, et talle ei tundu tööjaotus õiglane ja ta sooviks selle uuesti aruteluks võtta.

6. Kus beebi magab?
Beebi öised ärkamised on sageli suureks stressiallikaks nii emale kui ka isale. Nii mõnedki noored vanemad on ahastuses ja meeleheitel, kui beebi neid ühel ja samal ööl juba kaheksandat korda üles ajab ja sugugi uinuda ei taha. Praegu müügil olevais esimesi eluaastaid käsitlevais raamatuis leidub hulgaliselt vastukäivaid nõuandeid – mõnes on antud soovitus algusest peale panna laps eraldi tuppa ja teda mitte harjutada vanema pideva kohalolekuga. Teises jälle väidetakse, et on normaalne võtta laps kaissu. Paljud vanemad on leidnud, et kõige vähem öiseid pingeid tekib siis, kui lapse võrevoodi on paigutatud kohe vanemate voodi kõrvale – pulgad vahelt ära, nii et ema-isa saab käega last puudutada, talle lutti suhu torgata ja vaikselt ümiseda. Nii ei teki ka ohtu last oma teki või kehaga lämmatada või vajadust keset ööd ise teise tuppa joosta imikuga tegelema. Seda, kumb vanem parasjagu tita pool magab, võib kokku leppida vastavalt hetkeolukorrale.

7. Raha, raha, raha!
Tänu emapalgale pere sissetulekud üldiselt seoses lapse sünniga ei vähene. Küll aga suurenevad väljaminekud. Enne lapse sündi kuulsid-lugesid vanemad küll, palju beebi peale kulub, aga seda õieti ette kujutama hakatakse alles kuludega silmitsi seistes. Kui isa on raha teenijaks, ema kulutajaks, võib tekkida konflikte liigsete väljaminekute tõttu. Perekoolitustes soovitatakse rahatülide vältimiseks hoida mõne aja jooksul alles kõikide pereliikmete kõigi väljaminekute kuludokumendid ja teha analüüs – kirjutada mõlema poole kulud ritta ja vaadata, kas ja kust annaks kokku hoida. Selline tegevus ei pruugi küll viia suurepäraste säästuideedeni, aga kindlasti aitab mõista, kuhu raha kaob.
Tõenäoliselt on lapse kasvades taolisteks analüüsideks korduvalt põhjust: kulud ju muutuvad (mähkmete asemel lapsehoid, lapsehoiu asemel kooliasjad jne) ja iga kalli kulugrupi kadumisel tundub, et raha võiks hakata rohkem üle jääma, aga paraku asenduvad suured kulud suurematega ja parim, mida perekond teha saab, on raha pärast mitte tülitseda, vaid mõista, et lapsed on kallid mitte ainult emotsionaalses, vaid ka majanduslikus mõttes.

8. Ema ja isa = mees ja naine
Vanematel on ka beebi kõrvalt vaja leida aega, et omavahel olla, ühiseid asju teha ja teineteisega suhelda. Väga hea, kui on mõnikord võimalik kasutada usaldusväärse hoidja abi, et vanematele natuke omaette olemise aega jaguks. Siiski on ja peabki olema laps sünnihetkest alates vanemate prioriteet. Aeg, mil laps vajab vanemate täielikku tähelepanu, pidevat kohalolekut ja vankumatut hoolitsust, on tegelikult lühike – paar aastat. Ühtlasi aga on tegu ka nende paari aastaga, mille jooksul pannakse alus lapse arusaamisele maailmast – kas see koht on turvaline ja tore või hoopis ohtlik?
Allikas: Meelespea.net