Lapsevanem

Autism

Parimate ravitulemuste saavutamiseks on vajalik varajane sekkumine

Autism on raske neurobioloogiline häire, mis enamasti saadab inimest kogu elu. Autism on kõige tuntum autismispektri häire (ASD), mida tänapäeval diagnoositakse sagedamini kui laste vähki, diabeeti ja AIDSi kokku.
10 000 lapse kohta diagnoositakse autism keskmiselt 3–4 lapsel. Autismi esineb kõigil rahvustel, rassidel ning ühiskonnagruppidel ja sagedamini diagnoositakse seda poistel. Autism pärsib inimese võimet sõnaliselt suhelda ning sotsiaalselt lävida. Autismi peamiseks tunnuseks on kindlad käitumismustrid ja sundkäitumine (näiteks korduv esemete rittaladumine kindla mustri alusel). Sümptomid võivad varieeruda kergest väga raskeni.
Esimesena kirjeldas autismi dr Leo Kanner 1943. aastal. Umbes samal ajal kirjeldas saksa teadlane Hans Asperger haiguse kergemat vormi, mida tänapäeval tuntakse Aspergeri sündroomina. Samasse autismispektri häirete rühma kuuluvad ka Retti sündroomi, desintegratiivsed häired ja täpsustamata pervasiivsed arenguhäired. Kõigile neile häiretele on iseloomulik suuremal või väiksemal määral pärsitud kõne- ning sotsiaalsed oskused ning korduv ühetaoline käitumine.
Tänaseni ei ole suudetud kindlaks teha, mis täpselt autismi põhjustab, kuid eksperdid usuvad, et selle aluseks on eri geneetiliste ja keskkondlike tegurite koosmõju.
Autismispektri häireid on võimalik diagnoosida lapse kolme aastaseks saades, kuigi uuemate meetoditega on olnud võimalik neid diagnoosida koguni poole aasta vanustel lastel.
Lapse ebaharilikku käitumist täheldavad enamasti esimesena vanemad, kes pöörduvad arsti poole murega, et lapse areng ei vasta vanusele. Mõnede vanemate sõnul märkasid nad lapse teistsugust olekut juba imikueas; osade vanemate sõnul arenes laps normaalselt, kuni ühel hetkel kõik omandatud oskused järsku kadusid.
Parimate ravitulemuste saavutamiseks on vajalik varajane sekkumine. Paljud vanemad ei suuda diagnoosiga „autism“ leppida, kuid oluline on mõista, et mida varem haigus avastatakse, seda kiiremini saab raviga alustada. Hetkel ei osata autismi ennetada ega ka täielikult ravida, kuid uuringud on näidanud, et varajane sekkumine võib anda suurepäraseid tulemusi. Autismi ravi hõlmab nii sotsiaalsete, kognitiivsete kui ka suhtlusoskuste arendamist.

Elu võimalikkusest autismiga
Noorukiikka jõudmine on lapsele (ka tervele) raske väljakutse. Autistlik teismeline ei mõista oma kehas toimuvaid füüsilisi ja hormonaalseid muutusi, samuti muutub keeruliseks suhe eakaaslaste ja ümbritsevaga üldiselt. Segaste tunnetega toimetulek on samuti raske.
Just teismeeas võib laps ühel hetkel mõista, et ta on oma eakaaslastest erinev. See raske ja valulik tõdemus võib kaasa tuua tagasilööke: paanikahood ja tähelepanu püüdva halva käitumise (löömise, enesesse tõmbumise), mida viimati esines ehk lapsepõlves.

Emotsioonide virvarr
Järgnevate aastate jooksul vajab laps üha rohkem vanemate tuge, mistõttu tuleb valmis olla igasugusteks tundepuhanguteks. Oluline on anda lapsele mõista, et talle ollakse toeks ning et ebameeldivates olukordades ei ole ta kunagi üksi.
Piisava toetuse korral on üsna tõenäoline, et laps saab neist raskustest üle ning õpib muutuvas maailmas kohanema.

Tulevikuväljavaated

Täiskasvanuikka jõudnud autistliku inimese valikuvõimalused sõltuvad paljuski haiguse raskusastmest. Sõltuvalt sellest võib talle sobida suurt keskendumist ja vähest suhtlemist nõudev töö (arvutigraafika vms) või korduvat tegevust nõudvad alad (näiteks dokumentide arhiveerimine). Akadeemiliselt ambitsioonikad võiksid kaaluda ka ülikooli astumist.
Allikas:www.autismspeaks.org

Lisa oma kommentaar