Rasedus

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Kuidas kõhutita kasvu mõõdetakse?

Umbes 12. rasedusnädalast alates palpeerib arst igal visiidil su kasvavat kõhukest, et hinnata nii emaka kui lapse suurust ja asendit. Protseduur on lapsele valutu, sest teda ümbritseb pehme lootekott.
Sõltuvalt rasedusnädalast saab arst palpeerimise abil erinevat infot. Siin on ülevaade võimalikest asjadest, mida arst palpeerimise käigus kontrollib.
Viljastumisest 12. rasedusnädalani
Enne 12. rasedusnädalat asetseb emakas naise vaagnaluus ja pole kõhult katsudes tuntav. Alates 12. rasedusnädalast hakkab emakas vaagnas aga ülespoole liikuma ja üha enam käega katsutavaks muutuma.
Mõnede naiste emakas on eelmistest rasedustest veidi kogukam, mistõttu liigub see ka varem vaagnast välja (võibolla juba 10.-11. rasedusnädalal). Sama võib juhtuda ka mitmikke oodates. Kui 12. rasedusnädalal pole emakat tunda, võib raseduse suurus olla valesti arvutatud. Samuti võib olla see märk vahepeal toimunud nurisünnitusest.
12.-20. rasedusnädal
Kuna beebi asendit pole tema väikese kasvu tõttu veel võimalik määrata, võimaldab kõhu palpeerimine sel perioodil kindlaks teha, kas ja kui palju emakas suurenenud on.
Umbes 16. rasedusnädalaks asetseb emakapõhi kuskil naba ja häbemekarvade ülemise piiri vahel, liikudes 20. rasedusnädalaks juba rohkem nabale lähemale.
20.-34. rasedusnädal
Nüüd kasvab beebi juba päris jõudsasti ja arst peaks su kõhtu katsudes tema pead tundma. Neil nädalatel on beebid eriti aktiivsed ja võivad end tihti kõhus tuharseisu või põiki keerata. Võid paluda arsti, et ta aitaks sul beebi pead katsuda.
34.-37. rasedusnädalal
Kuskil pärast 34. rasedusnädalat liigub laps üsna tõenäoliselt õigesse asendisse, kuigi mõned üksikud jäävad ka tuharseisu. Kaksikute puhul on üks tihti pea alaspidi, teine aga tuhaseisus. Arst katsub beebi pead ja võib proovida määrata, kuhupoole jääb lapse selg.
Emakas peaks jätkuvalt kasvama, ulatudes 36. või 37. rasedusnädalaks peaaegu rinnakorvini. Laps kosub ikka veel jõudsalt ja olgugi, et tema sünnikaalu ei saa määrata, proovivad paljud arstid seda siiski teha. Igaks juhuks võib arsti emakapõhjakõrgust mõõta, kuid pärast 35.-36. rasedusnädalat pole sel enam mõtet, sest rinnakorvi alla ulatuv laps ei saa enam kõrgemale liikuda.
37. rasedusnädalast sünnituseni
Kui beebi ei sünni just tuharseisus, on ta end nüüdseks peaseisu keeranud, st pea allpool. Lapse pead katsudes on tunda, kas see on juba vaagnasse laskunud. Tavaliselt juhtub see üks kuni neli nädalat enne sünnitust, kuid vahel võib see toimuda ka alles pärast sünnitustegevuse algust.
Muuhulgas kontrollib arst loote üldist asendit. Laps võib asetseda ka nii, et sünnib kukal ees või nägu ülespoole. Kui mõned üksikud aktiivsed beebid välja arvata, siis pärast pea vaagnasse laskumist laps oma asendit üldiselt enam ei muuda.
Nüüdsest emakapõhjakõrgus enam ei suurene, sest selleks pole lihtsalt ruumi. Selle asemel hakkab kõht ettepoole kasvama. Beebi pea laskumisel vaagnasse emakapõhja kõrgus mõnevõrra väheneb, kuigi sel ajal seda näitajat tavaliselt enam ei mõõdeta.
Emakapõhjakõrguse mõõtmine
Emakapõhjakõrgust mõõdetakse lamades, asetades mõõdulindi üks ots häbemeluule ja teine kõhu keskele.
Tavaliselt mõõdetakse emakapõhjakõrgust 16. ja 37. rasedusnädala vahel, enim kasu on sellest 22. ja 34. rasedusnädala vahel. Väidetavalt peaks ideaalne emakapõhjakõrgus võrduma rasedusnädala numbriga: st et 22. nädalal võiks emakapõhjakõrgus olla umbes 20-24 sentimeetrit. Paari ühiku ulatuses kõikumine on normaalne ja ei tähenda, et lapsel midagi viga on.
Esmakordselt hakati emakapõhjakõrgust muutma 1970ndatel. Lihtsuse ja odavuse pärast muutus see 80ndate lõpus eriti populaarseks. Üldiselt kasutavad seda paljud, kuid sugugi mitte kõik arstid. Emakapõhjakõrguse mõõtmine aitab määrata kolme peamist tegurit: lapse liiga suurt kasvu, lapse liiga väikest kasvu ja mitmikrasedust.
Emakapõhjakõrgust hakati mõõtma seetõttu, et see osutus palpeerimisest täpsemaks. Praeguste andmete järgi ulatub emakapõhjakõrguse mõõtmise tõhusus 46-48 protsendini, samas kui palpeerimisel on see vaid 24-29 protsenti. Sellegipoolest tuleks meeles pidada, et tegemist pole täpse näitaja, vaid pigem ligikaudse hinnanguga, millest lähtuda. Väidetavalt võib isegi ultraheli andmete täpsus varieeruda 10-15 protsendi ehk 400-600 grammi ulatuses.
Mis võib põhjustada liiga suurt või väikest emakapõhjakõrgust?
• Loote asend. Emakapõhjakõrgust arvestatakse õiges, s.o peaseisus loote suuruse hindamiseks. Tuharseisus lapse puhul on emakapõhi veidi kõrgemal, risti asetseva lapse puhul aga märkimisväärselt madalamal.
• Ema pikkus ja kaal. Väikest kasvu naistel on asetseb emakapõhi tihti madalamal kui kogukamatel ja ülekaalulistel naistel.
• Eelnevad sünnitused. Esmasünnitaja kõhulihased on üldiselt tugevamad ja hoiavad emakat n-ö kõvemini paigal, samas kui eelnevalt sünnitanud naise emakas on veidi suurem ja kerkib rohkem esile.
• Geenid. Lapse suurus sõltub väga palju naise geenidest, mis tähendab, et kui sa ise, su ema või vanaema olid sündides liiga suured või väiksed, võib seda ka sinu laps olla
• Arsti vahetumine. On kindlaks tehtud, et erinevad arstid saavad emakapõhjakõrguse mõõtmisel mõnevõrra erinevaid tulemusi.
• Tulemuse kohandamine. Olgugi et mitte meelega, kuid siiski kipuvad arstid saadud tulemust mõõdulinti pingutades või lõdvendades kohandama, vastavalt sellele, mida näha tahetakse, parandades nii võib-olla ka naise enesetunnet.
Emakapõhja kõrgust hinnates on oluline võtta arvesse kõiki ülaltoodud tegureid. Üldiselt on arst rahul, kui emakapõhja kõrgus on igal visiidil märgatavalt suurem, näiteks 24. rasedusnädalal 22 cm, 28. nädalal 26 cm jne. Samas kui 24. nädalal on mõõt 24 cm ja 28. nädalal 25 cm, kasvab loode tõenäoliselt aeglasemalt kui peaks ja seega on vaja teha edasisi uuringuid.

Lisa oma kommentaar