Inimesed ei suhtle omavahel ainult sõnade abil. Kui nad vahetavad informatsiooni, siis kõne hõlmab edasiantavast sõnumist 7%, lausutavate sõnade toon annab edasi 38% edastatavast ning üle poole (55%) sõnumist moodustab kehakeel. Lapsedki kasutavad suhtlemisel enam kehakeelt kui verbaalset suhtlust. Uuringute alusel väljendavad lapsed sõprussuhetes alla 10% oma tunnetest sõnade abil – peamine on suhtlemises kehakeel. Laps räägib oma sõpradega alla 20 minuti päevas.
Koolieelikule on vaja edukaks suhtlemiseks selgitada kehakeele olemust, sest see aitab tal luua sõprussuhteid ning avaldada kaaslastele suuremat mõju kui pelgalt rääkimine. Lapsele võib seletada, et kuna inimesed tutvumisel eriti palju ei räägi, siis seda suurem osa on sõprussuhete sõlmimisel tema kehakeelel. Esmamulje inimesest tekib ikka tema kehakeele põhjal. Siin pole mõtet heietada lugusid kenast sisemusest, vaid tuleb õpetada last oma kehakeelt valitsema niipalju, et ta kohe uude seltskonda sisenemisel põlu alla ei satuks.
Lapsele saab selgitada, et on olemas avatud kehakeel, mis annab teateid 
suhtlemisvalmidusest, ja tõrjuv kehakeel, mis kaaslasi ligi ei meelita. Kui laps esmakohtumisel hoiab pilgu maas, põrnitseb, paneb käed risti rinnale, siis annab see temast teada kui kinnisest ja ebasõbralikust inimesest, kellega eakaaslased ei kiirusta suhteid looma. Lapsele võiks õpetada avatud kehakeele märke. Kui õpetate lapsele, kuidas endast positiivset esmamuljet luua, siis annate tema kätte võimsa suhtlusrelva. Tema seltsis soovitakse kauem viibida, tahetakse teda tundma õppida ja temaga rohkem suhelda. Keegi lapsevanemaist ei taha ju, et tema last tõrjutakse. Laps peaks oskama sõprade leidmiseks kehakeelt kasutada ja paremini omandatud kehakeel aitab ka sõprust alal hoida.
On lihtsaid positiivse kehakeele võtteid, mida saad oma lapsele õpetada. Võid neid temaga koos harjutada ja juhendada last nende oskuste omandamisel.
- Naeratus. Särav ja lai naeratus näitab, et sinu laps on lõbus, et tema seltskonnas on meeldiv viibida. Positiivsus on nakkav ja tõmbab inimesi ligi. Kortsus kulm või neutraalne näoilme ei kustu eriti seltsima.
- Püstine peahoiak. Kui lapsel on pea norus, ei pea kaaslased teda avatuks. Kuigi
Suurenda oma lapse teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.
laps võib tunda end halvasti või olla kurb, võiks talle näidata, et õigel pea- ja kehahoiakul on imeline mõju nii talle endale kui ka kaaslastele.
- Silmside. Sõbrad vaatavad teineteisele suheldes ikka silma. Inimest, kes ei karda silmsidet luua, peetakse enesekindlaks ja kaasinimestest huvitatuks. Samal eesmärgil soovitatakse ka lapsele näpunäiteid ja soovitusi jagades või teda noomides laskuda tema näo kõrgusele ning talle otsa vaadata.
- Hea kehahoiak. Sirgete, otse kaaslaste poole pööratud õlgadega väljendab laps oma enesekindlust. Längus õlad annavad märku selle puudujäägist.
- Distants. Oluline on ka see, kui kaugelt inimesed üksteisega suhtlevad. Hea vahemaa sõbralikuks suhtlemiseks on 45 cm. Kui minnakse kaaslasele lähemale, rikub see tema privaatsust, kaugemalt suhtlemine näitab jahedust.
- Žestid. Kellegagi kohtumisel võib ebalemine ja enesekindluse puudus avalduda selles, et laps hakkab närviliselt käsi hõõruma. Lapsele võib õpetada, kuidas teiste seltskonnas oma käsi lõõgastada.
- Käsivarred. Käed võiksid rippuda vabalt küljel. See jätab enesekindlama ja sõbralikuma mulje. Kui lapsel on kombeks võõrasse keskkonda sisenemisel käed rinnale ristata, siis näitab see tema ebalust ning on kaitsereaktsioon. Ka käte taskusse surumine pole viisakas.
- Tagasiside. Positiivne tagasiside kõnelemise ajal avaldub näiteks noogutamises ja kaaslase näoilme peegeldamises. See näitab, et kaaslast kuulatakse huviga.
- Keha suund. Kogu suhtlemise vältel peaks olema kehaga kaaslase poole pöördutud. Vestluse keskel teisest lapsest või ka täiskasvanust eemale pööramine pole sobiv, sest annab märku tüdimusest, huvipuudusest ning ebaviisakusest. Lapsele peaks õpetama näoga kaaslase poole olemist kogu vestluse vältel.
5 näpunäidet vanemale:
- Suurenda oma lapse (ja enda) teadmisi kehakeelest. Lapsele endale ei tule võib-olla pähegi, et ta näoilme, hoiak ja silmside on kaaslastega suhtlemisel olulised.
- Suurenda lapse teadlikkust. Seda saab teha juba varasest east, kui vaadelda lapsega koos erinevaid pilte/fotosid inimestest ja selgitada, mida poosid või näoilmed väljendavad ja kui tähtsat rolli nad suhtlemisel omavad. Ka ise võite manada endale ette erinevaid ilmeid ja küsida lapselt, mida need tema arvates tähendavad.
- Juhenda oma last. Anna ükshaaval soovitusi kehakeele parandamiseks. Iga suhtlemise ja kehakeele aspekti võiks harjutada paari nädala kestel, seejärel alles pöörduda järgmise juurde.
- Kiida edu puhul. Kui märkad lapse kõrval olles, et ta midagi õpitust seltskonnas kasutab, anna talle selle kohta tagasisidet, öeldes talle, et oled rõõmus tema enesekindluse üle. Selgita, milliseid enesekindla ja avatud kehakeele võtteid laps kasutas.
- Paku välja lahendusi. Lapsel on vähe abi sellest, kui talle lihtsalt öeldakse, et tema kehakeel pole parimate killast. Talle peab andma konkreetseid soovitusi, kuidas seda parandada: näiteks peaks ta kaaslasele silma vaatama või selja sirgu ajama.
Lapsele kehakeele tutvustamine pole talle manipuleerimisvõtete selgitamine. Kehakeelel on lihtsalt maailmas niivõrd suur roll.
Huvi pärast võib tuua lapsele näiteid ka looma- ja linnuriigist, kus kehakeelel on täita veelgi suurem osa. Nii võib talle ka selgitada, et loomade ja inimeste maailmas on naeratusel erinev roll täita. Last võib hoiatada, et ta ei püüaks näiteks võõraste koertega püüda sõprust arendada, kasutades silmsidet ja laia hambaid paljastavat naeratust. Koerte maailmas on niisugustel märkidel hoopis teine tähendus.
Abimaterjal: „Miks lapsed nii käituvad?“, R. Woolfson