Ideaalne ema – müüt või reaalsus?

Mõni üksik ema pole endale esitanud neid küsimusi: „Kas ma teen ikka kõik võimaliku oma lapse heaks?“, „Kas ma saan üleskerkivate probleemidega hakkama?“, „Kas ma ikka armastan piisavalt oma pisikest?“  Ja peaaegu alati kangastuvad siis silme ees teised emad, kes, nagu tundub, on palju paremad, praktilisemad, mõistlikumad. Aga kuidas on lood tegelikult? Kõik tahaksid osutuda ideaalseteks emadeks, aga tegelikkuses, tuleb välja, niisuguseid ei eksisteerigi. Või siis peaaegu ei ole olemas. Seda näitas portaali parenting.com poolt läbi viidud küsitlus 26 tuhande naise hulgas.
Tuleb välja, et küsitletute hulgas suurem enamus ei pea end ideaalseks emaks, kuid varjab seda kiivalt kõrvaliste pilkude eest, kartes hukkamõistu. Selle hirmu põhjust selgitab küsitlusest selgunud ülisuur number: üle 2/3 küsitletutest ehk 87% emadest arvas, et neil on õigust otsustada, kui hästi teised emad oma laste kasvatamisega hakkama saavad.Ja see tähendab ka, et nad on valmis selleks, et teised emad nendele endale hinnanguid annavad.  Kusjuures tegelikkus pole sugugi nii rõõmsavärviline, nagu vanemad üksteise ees seda väidavad.
Nagu ütles portaali parenting.com peatoimetaja Rachel Fishman Feddersen, on kõigi küsitletute ühine probleem kõikehõlmav väsimus. Paljud noored emad tunnistasid, et enne sünnitust ei kujutanud nad endale ettegi, et nad peavad emad olema 24 tundi ööpäevas.
53% küsitletud naistest tunnistas, et eelistaksid täispikka ööund iga kell ka kõige vaimustavamale seksile. Veel mõned ülestunnistused, mis emad küsitluse käigus tegid:

• „Ma nutan sageli enne uinumist, sest olen nii kohutavalt väsinud ja mul pole sellest kellelegi rääkida.“
• „Enamiku ajast ei meeldi mulle oma poega kasvatada ja nunnutada ning see tapab mu.“
• „Olla ema on sama mis olla niisuguse asutuse juht, mis kunagi ei sulge oma uksi.“

• saadaksid pooled emad oma lapse ka haigena kooli ja lasteaeda;
• 44% protsenti emadest oleksid nõus pigem vaeva nägema oma figuuriga ja kõhnuma, kui lisama 2 palli IQ-d oma lapsele;
• 42% emasid eelistaksid pigem saada rohkem raha kui veeta aega oma lapsega;
• Iga kolmas ema pigem muretseks pigem endale tööd ja mattuks töösse, kui et veedaks aega oma lapsega;
• Iga neljas ema tunneb, et pole täisväärtuslik, lootes, et tema mees saab vanemakohustustega paremini hakkama;
• Iga viies ema igatseb taga aega, mil tal veel last polnud;
• Iga viies ema on oma lapsele andnud rahusteid ebatavalistes tingimustes – näiteks lennusõidul. Üks 12-st emast annab lapsele enne magamajäämist regulaarselt rahusteid;
• Iga kümnes ema eelistaks endale teisest soost last (60% küsitletuist olid poegade emad).

Küsitlusele vastates tunnistasid paljud emad, et tunnevad end sageli süüdlastena. Vaatamata sellele, et nad armastavad oma lapsi rohkem kui oma elu, on päevi, mil nad tunnevad teravalt puudust oma vabadusest, on ükskõiksed oma pere suhtes ning väsinud emadusest. Paljud neist kahetsevad, et ei saa mitte kuidagi neid raskusi ja muresid jagada teiste emadega. Üks sellistest ülestunnistustest kõlab nii:
„See tundub vastik ja tavaliselt sellest ei räägita. Ma tean emasid, kes tunduvad täiuslikud. Arvan, et nad oleksid äärmiselt šokeeritud, kui tunnistaksin neile üles, et aeg-ajalt ma lihtsalt ei talu oma väikseid inglikesi. Kuid kui meie, emad, jagaksime avameelselt üksteisega oma muresid, oleks meil kõigil võib-olla kergem.“
Psühhiaater Janet Taylor ei näe neis ülestunnistustes siiski mitte midagi eemaletõukavat, vastupidi, see annab tunnistust, et tegemist on tavaliste normaalsete naistega. Naiste tunnistused ainult tunduvad egoistlikud. Tegelikkuses räägivad need ülestunnistused hoopiski nende normaalsest minapildist, nende püüdest säilitada harmooniat. Taylori sõnul on probleem selles, et paljud emad püüavad liigselt täiuslikkuse poole, tuues ohvriks iseenda. Ja peamine, nad unustavad selle püüdlemise käigus, et lastel pole vaja mitte ideaalset, vaid armastavat ema.
Allikas: Parenting.com