Kui laps hammustab

Hammustamine kuulub peaaegu iga väikelapse ellu. Kord on ta ise hammustaja, siis jälle see, keda hammustatakse. Lastepsühholoog Reet Montonen sõnab, et hammustamine pole tõend lapse agressiivsusest. Kuni pooleteise-kaheaastase lapse puhul on see loomulik arenguetapp.
Miks lapsed hammustavad?
Beebi:
Põhjus, miks nad hammustavad, võib olla selles, et nende hambad kasvavad ning see paneb igemed sügelema. Samuti on beebidel harjumus asju närida, nii nad katsetavad uusi asju, tekstuure ja õpivad maailma tundma.
9-kuused beebid saavad aru, kui sa neid keelad. Loo hammustajaga silmside. Kasuta kindlat hääletooni ning ütle:” Ei. Me ei hammusta üksteist.”
Kindlasti ei tohi reageerida naermisega, järgmine kord võib ta hammustada üksnes sinu reaktsiooni nägemiseks.
Väikelaps
Väikelapsed ampsavad täiskasvanuid või eakaaslasi, kui nad on masenduses ja vihased. Nad lihtsalt ei  oska oma tundeid väljendada. Kindlasti on väga oluline, et vanem õpetaks last oma viha teistmoodi väljendama ja seda mujale suunama.
Kui 3-aastane laps ikka veel hammustab, vajab see probleem juba kiiresti  lahendamist ja sellega tegelemist. Korduvalt peaks selgitama, et see on valus ja teisi ei hammustata. Vajadusel peaks ka spetsialistiga nõu pidama.
Samuti võib suuremate laste puhul kasutada “aeg maha” tooli. Kohe eemalda hammustaja “aeg maha” kohta. Väiksema lapsega võiks see aeg olla minimaalne, kuni 1 minut. Enamikule väikelastest tundub tegelikult  juba 30-sekundiline paigal püsimine lausa igavikuna.
Kui laps on rahunenud, palu tal vabandada oma käitumise pärast. Mõte on õpetada lapsele empaatiat ja oskust andeks paluda.
Kui väikelaps endiselt üritab hammustada, siis kasuta võimalust teda kiita iga kord, kui ta samas situatsioonis on tubli ja suudab asju ajada hambaid kaaslasele sisse löömata. Näiteks nii: “Toomas, ma olen väga uhke sinu üle, sest sa küsisid Kreete käest mänguasja väga kenasti.”
Kui see probleem jätkub ka peale 2. eluaastat, siis peaks kindlasti pöörduma pediaatri poole.
Mida kindlasti mitte teha:

• Ära hammusta last vastu, et näidata, mis tunne on. Ta ei tee seda tahtlikult valu tekitamiseks. Ta lihtsalt ei saa aru, mida ta valesti teeb. Vastuhammustamine saadab talle hoopis vale signaali ning võib anda mõista, et nii võib teha.
• Ära karju lapse peale. See võib teda hoopis hirmutada ega õpeta teda eksimusest aru saama.
• Ära eelda, et su laps tahtlikult halvasti käitub. Erinevas eas lapsele tuleks selle probleemi puhul ka erinevalt läheneda.

Kui sinu last hammustatakse
Kuigi  lapse hammustus ei ole üldiselt ohtlik ning vigastused on enamasti olematud, võiksid siiski teada, kuidas nahaärritusega toime tulla.

• Rahusta hammustada saanud last ning pööra temale tähelepanu.
• Pese enda käed enne marrastuse puutumist puhtaks, et vältida infektsiooni.
• Loputa hammustuskoht puhta vee ja seebiga isegi juhul, kui nahk pole katki. Kui nahk on marraskil, puhasta seda antiseptilise vahendiga, vajadusel pane peale plaaster või side.
• Hoia hammustatud kohal silma peal. Kui tekib lisaärritus, võta ühendust pediaatriga.
• Vajadusel pea nõu lasteaiakasvatajaga või hammustaja vanemaga. Võib juhtuda, et hammustaja lapse vanemad ei teagi probleemist.

Allikad: www.http://pediatrics.about.com/; www.parenting.com; www.naistemaailm.ee