Lapsevanem

Doonor annetab munaraku kindlatel põhjustel

Munaraku annetamine teisele naisele on keeruline emotsionaalne ja seaduslik protsess, mille võtavad ette vähesed, kuid need, kes seda teevad, mõtlevad üldjuhul üllamatele eesmärkidele.
Munarakudoonorlus on ebameeldiv protseduur. Lühidalt öeldes pannakse naise munarakud suure hormoonikogusega kasvama. Kui nad on valmis, korjatakse üldnarkoosi all süstlanõelaga ära.
Protseduuriga kaasnevad tursed ja vastakad tunded, vahel võib munarakkude ülestimuleerimine põhjustada vaagnapõletikku. Ent selle läbiteinud naised keskenduvad tulemustele ja leiavad, et kokkuvõttes tasub see end ära.
Munarakudoonorid on erilised inimesed. Kui Eestis saab doonor kompensatsiooniks 10 000 krooni, siis näiteks Austraalias ei maksta talle midagi. Seaduse järgi on doonorrakust sündinud lapse ema tema sünnitanud naine. Doonor loovutab munaraku annetamisega igasugusest õigusest lapse üle.
Austraalia seaduste kohaselt peab doonor olema alla 35-aastane, läbima põhjaliku tervisekontrolli ja soovitavalt ise enam rohkem mitte sünnitama. Eestis saab munarakudoonoriks alla 30-aastane terve naine, kellel on vähemalt keskharidus ning kes on sünnitanud terve lapse.
Miks seda tehakse?
„Minu kogemused ütlevad, et on kaks peamist põhjust: esimesel juhul tahetakse aidata kedagi, kes abi vajab, teisel juhul hinnatakse emaks olemise väärtust nii kõrgelt, et tahetakse lasta seda ka teistel kogeda,“ rääkis Austraalia viljakusnõustaja ja psühholoog Cherie Borosh. Tema sõnul annetatakse rakk enamasti konkreetsele inimesele: tuttavale või tuttava tuttavale.
35-aastane õpetajaametit pidav Debbie* on munarakudoonorlusega kokku puutunud kahel korral. Praegu teeb ta ettevalmistusi kolmandaks. Naise sõnul käis esimene kord eriti kähku. Nad olid tolleaegse abikaasaga läbinud viljakusravi lootuses ise lapsi saada, kuid mehe seemnerakud ei sobinud.
„Olin näinud munarakudoonorluse kuulutusi ja otsustasin, et lasen igaks juhuks endalt munaraku võtta. Leidsin, et on mõttetu neid hävitada, kui keegi teine on murest murtud ja lapsi ei saa. Sain nende olukorda muuta.“ Lapse vanematega Debbie ühendust ei pidanud. Ta teab vaid seda, et ilmavalgust nägi tüdruk.
Kaks aastat hiljem jäi Debbie ise spermadoonori abil rasedaks. Kümme nädalat pärast väikese Nicky sündis naise abielu purunes – mees ei suutnud leppida faktiga, et laps on sündinud teise mehe abil. Nüüd, viis aastat hiljem, ollakse siiski head sõbrad ja käiakse koos puhkamas.
„Minu jaoks oli Nicky kingitus kelleltki teiselt – samamoodi, nagu ma ise kunagi kingituse olin teinud,“ rääkis Debbie.
Naine peab olema kindel
Aasta hiljem pöördus sõber naise poole palvega annetada ühele teisele sõbrale munarakk. Ajastus polnud parim, ent naine nõustus.
„Kogu vestlust vahendas minu sõber,“ märkis Debbie ja kinnitas, et otsustamine oli lihtne. „Kuna olin varem annetanud, teadsin, et saan seda teha ja rohkem ma sellele ei mõelnud. Tasusin universumile oma võla Nicky eest,“ selgitas ta.
Annetatud munarakust sündis tüdruk. „Ühise sõbraga oleme tänini heades suhetes, aga lapse ema soovil me nendega ei lävi.“
Kolmandal korral valis ta kliiniku omal soovil. „Esimene kord oli minu enda jaoks. Teine kord tuttava jaoks. Kolmas kord on üllal eesmärgil. Ma tean, mis tunne on saada endale midagi, mida sa kunagi ei lootnud saada.“
Professor David Healy usub, et naine ei pea ainuüksi olema kindel oma soovis, vaid mõistma doonorluse ideed kui sellist. „Mõned annetavad sõbrale või pereliikmele, teised mitte. Inimene peab oma soovides täiesti selgusele jõudma, vastasel juhul ei soovita ma seda teha.“ Ta nõustus, et protseduuriga võivad kaasned komplikatsioonid, ükski operatsioon pole riskivaba. Kuid tema sõnul ei tohiks neid nii väga karta.
Osa informeerimise protsessist on munarakudoonorluse pikaajaliste tagajärgede mõistmine. Raske võib olla anda elule lapsele, kes on geneetiliselt sinu, kuid kellega sul pole sellegipoolest mingit soest. See on põhjuseks, miks nõustamine on doonorlusportsessi nii tähtis. Elukaaslane ei pea mitte ainult nõustamisel käima, vaid andma ka kirjaliku nõusoleku.
Mõjus tervisele halvasti
30-aastane Sandy* ei rääkinud abikaasale oma doonori plaanidest enne, kui oli munaraku saajaga kokkuleppele jõudnud. „15-aastaselt langesin vägistamise ohvriks ja neljandal kuul tehti mulle abort. See ei jõudnud mulle päris hästi kohale enne, kui ma oma tütart ootasin ja 18. rasedusnädalal teda ultrahelis nägin.“
Kuigi enda sõnutsi ei ole naine väga usklik, tundis ta tol hetkel kohustust selle abordi eest tagasi teha. „Olin kindel, et Jumal võtab tehtu pärast minult lapse ära,“ ütles ta.
Esmalt kaalus Sandy surrogaatlust, kuid leidis, et Austraalias on seadused selleks liiga keerulised. Esimest korda nägi ta doonorluse kuulutust ajakirjas raseduse ajal. Tõsiselt hakkas ta mõtlema siis, kui tütar sai neljaseks. Pärast sobiliku kliiniku leidmist valis ta välja naise, kes oli kõige kauem püüdnud lapseootele jääda.
Pärast pikka ja emotsionaalset telefonikõnet abistatavaga otsustas Sandy, et nüüd on õige aeg rääkida abikaasaga. „Tema reaktsioon üllatas mind. Mees leidis, et see oli midagi, mida ma pidin tegema ja ta oli valmis mind toetama.“
Sandy kahetseb selle kogemuse puhul vaid kahte asja. Esiteks mõjus see tema tervisele nii halvasti, et rohkem ta seda läbi ei teeks. Teiseks otsustas ta juba varakult munaraku saajaga igasuguse kontakti lõpetada.
Sõbrad mõistsid hukka
„Tean vaid seda, et eelmise aasta detsembris pidanuks laps aastaseks saama. Ma ei tahaks teda näha, küll aga tahaksin teada tema sugu ja sünnikuupäeva,“ rääkis Sandy. Sellest hoolimata mõistab ta oma rolli täielikult. „Andsin ära munaraku, mitte lapse. Kehast väljudes kuuluvad need rakud saajale.“
Selline suhtumine on võimalike doonorite puhul hädavajalik. Inimesed mõistavad väga erinevalt isegi munaraku olemust. Mõnede jaoks on tegemist tavalise rakuga, mis teistest omasugustest ei erine. Ilmselt pole paljud neile erinevustele mõelnud. Ometi peaksid seda tegema ka munaraku loovutanud naise pereliikmed. See on igaühe enda otsustada, kui palju ja millal tema lapsed oma geneetiliste sugulaste kohta teada saavad.
Debbie on selles suhtes avatud – ta on arvestanud võimalusega, et doonorluse abil sündinud lapsed tahavad temaga kohtuda. „Mu ema on adopteeritud, mu ämm on adopteeritud, seega olen harjunud mõttega, et pere on see, kelle hulgas sa üles kasvad. Pere ei pea olema bioloogiline,“ leidis ta.
Sandy tahab tütrele enda doonorlusest rääkida siis, kui tüdruk pisut vanemaks saab. Sõbrad on tema otsusesse suhtunud aga negatiivselt. Nad ei suuda uskuda, kuidas naine sai niimoodi omaenda lapse ära anda.
* nimed muudetud
Toimetas: Tiina Luht
Allikas: Austraalia ajaleht The Sydney Morning Herald


2 kommentaari

  1. Olen samuti doonor. Arvan, et see väike toiming on vaid üürike selle kõrval, et keegi saab endale tänu sellele lapse 🙂

Lisa oma kommentaar