Sünnitus

Põllumaa: kodus on sama turvaline sünnitada kui haiglas

Kodusünnitusest rääkides jagunetakse reeglina kahte lehte: pooldajad ning tulihingelised vastased, kes usuvad, et kodus sünnitada otsustav naine seab sellega enda ja oma lapse elu ohtu
Kuigi ligi pooled esmasünnitajatest tuleb erinevatel põhjustel kodust haiglasse üle viia, kinnitab Eesti Ämmaemandate Ühingu president ja Tartu Tervishoiu kõrgkooli õppejõud Siiri Põllumaa, et kodusünnitus on normaalselt kulgenud rasedusega naisele kohati turvalisemgi kui haiglas sünnitus.
Põllumaa on Tartu Ülikooli naistekliinikus töötanud 20 aastat, neist üheksa viimast käinud ka kodus sünnitusi vastu võtmas. Ta on ise n-ö töö juures ilmale toonud kolm last ning neljanda otsustas sünnitada koduseinte vahel. Ometi ei saa ta enda sõnul öelda, et pooldab täielikult kodus või haiglas sünnitamist. „Olen pigem valikuvabaduse ja informeeritud otsuste pooldaja,“ ütleb ta.
Mida mõistate teie kodusünnituse all ning kuidas seda teistele selgitate?
Ämmaemandad lähtuvad põhimõttest, et rasedus ja sünnitus on naise organismi füsioloogia. Naisel on õigus valida koht, kus ta sünnitab ja ei ole olemas seadusandlikku akti, mis ütleks, et naine ei tohi kodus sünnitada. Mille järgi naine oma valiku teeb? Selle järgi, mis tundub talle sobivat ja turvaline. Turvalisuse mõiste on erineva maailmavaatega naiste jaoks hästi erinev. Ühe jaoks tähendab see väga kõrge tehnoloogia tasemega haigla osakonda. Teise jaoks on turvatunne kodu.
Tänapäeval, kus me väidame, et sünnitus on turvalisem kui kunagi varem, on meie (tervishoiusüsteemi – toim) asi pakkuda naisele vastavalt tema valikutele turvalisi võimalusi nii haiglas kui kodus.
Kodusünnitust saab üldse kaaluda naine, kelle rasedus on kulgenud normaalselt ning kõik näitajad korras?
Jah. See dokumentatsioon, mis on ämmaemandate poolt väljatöötatud ning sotsiaalministeeriumis kooskõlastust ootab, sisaldab ka riskide loendit, mille puhul ei soovitata kodusünnitust planeerida.
Mis on planeeritud kodusünnitus?
See tähendab, et see mõte on naisel või perel tekkinud juba enne rasedust või raseduse ajal. Sünnituse planeerimisel kodustes tingimustes uuritakse kirjandust, kuulatakse teiste sünnituslugusid, võetakse ühendust spetsialistiga, kes sünnitusele appi tuleks.
Kuidas planeeritud kodusünnituseks valmistutakse?
Kõigepealt sellest, kuidas see mõte naiseni jõuab. See idee küsimus ongi põhiline. Naine jõuab äratundmisele, et kodu on see koht, kus ta ennast turvaliselt tunneb ja kus ta tahab sünnitada.
Oluline on ka mehe toetus. Päris paljudel puhkudel naised ütlevad, et kodusünnituse idee tuligi mehelt. Minu praktikas on olnud ka mitu juhtu, kus idee on mehele absoluutselt vastuvõetamatu, selle tõttu naine loobub mõttest ja minnakse haiglasse.
Kust naisel see äratundmine tuleb?
Sügavalt enda seest, enda sisemisest veendumusest ja kindlusest. Ämmaemandatele on ette heidetud, et me propageerime kodusünnitust. Seda ei ole võimalik propageerida. Sellest tuleb rääkida kui võimalusest.
Naisel, kes valib kodusünnituse, ei ole tingimata varasem negatiivne haiglas sünnitamise kogemus. Suur osa naisi ütleb, et neil oli kas hea või väga hea haiglakogemus. See ei ole tavaliselt kodusünnituse kasuks otsustamise põhjus.
Millised olid teie sünnituskogemused haiglas?
Väga head. Sageli tuuakse sünnituse kerguse iseloomustamiseks kiirust. Minu kolmas haiglas sünnitus läks oluliselt kiiremini ja kergemalt kui kodus sünnitus. Aga see tunne, kuidas sa oled oma keskkonnas, on oluline. Ämmaemand, kes mul abis oli, kasutab sellist väljendit, et tuled sisse ja tunned, et õhk on armastusest paks. Nende kodusünnituste juures, kus olen ämmaemandana olnud, olen seda tunnet tundnud.. Seda ei ole mitte iga sünnituse juures.
Naine peab ilma kahtlusteta tundma, et tahab sünnitada tingimata kodus?
Kahtlused tekivad. Need on selleks, et asju läbi mõelda. Kui sünnituse käigus tekivad situatsioonid, mis ei võimalda koju jääda, siis naine peab juba planeerimise käigus olema avatud sellele, et kui tuleb ära minna (haiglasse – toim), siis tuleb ära minna.
Kes otsustab, millal tuleb ära minna ning mille alusel ta seda teeb?
Ämmaemand hindab olukorda, kas see võimaldab koju jääda või tuleks minna haiglasse ja kuidas sinna minna. Ämmaemandat on õpetatud mitte ainult tegelema normiga, vaid ära tundma ka riske ja patoloogia tekkimisel või patoloogia ohu tekkimisel teab, mida see tähendab ja teab, kuidas reageerida.
Hetkel käivad aga enamikel kodusünnitustel abis mitte ämmaemandad, vaid inimesed, kellel ei ole vastavat ettevalmistust.
See on probleem jah. Olukord on tekkinud tänu sellele, et seadusandlus, mis lubaks ämmaemandal kodusünnitusele seaduslikult appi minna, on puudu. Neil n-ö sünnitoetajatel on hea nägemus sellest, kuidas toimub normaalne sünnitus, aga neil ei ole ettevalmistust selleks, kuidas reageerida erinevate patoloogiate puhul.
Praegu käivad ämmaemandad omal riisikol kodusünnitusi vastu võtmas?
Jah.
Kui haigla juhtkond sellest teada saab, võib ämmaemanda vallandada?
Kui tahta, siis jah.
Teie tööandja teab, et käite kodus abis?
Jah. Seda võib ilmselt nimetada vaikivaks kokkuleppeks kuni seadusandluse jõustumiseni.
Ämmaemandatel ei ole oma kiirabibrigaadi. Üks sagedastest kodusünnitust puudutavates eksiarvamustest on see, et mujal, kus kodusünnitus on hästi reguleeritud, on kiirabi maja ukse ees ootamas juhuks, kui asi peaks halvaks keerama. Seda ei ole ka Hollandis, kuigi Hollandit tuuakse sageli heaks näiteks. Üheski riigis ei ole. Selle järele ei ole vajadust.
Kuidas naine ja laps siis vajadusel haiglasse toimetatakse?
Eestis on neid olukordi on olnud nii- ja naasuguseid. Nii seda, et kutsutakse kiirabi ja olukorra lahendamist alustatakse kohapeal kodus või sõitvas autos või minnakse kodust oma transpordiga haiglasse.
Kas üldiselt on kodusünnitustel saadud kohapeal hakkama või on olnud vaja haigla abi?
On olnud olukordi, kus on läinud vaja kiirabi või haigla abi ja lõppkokkuvõttes on tulemus olnud hea. 40 protsenti ehk ligi pooled esmasünnitajatest viiakse sünnituse erinevates faasides üle haiglasse. Korduvsünnitajatel on see näitaja oluliselt väiksem, kuskil 10 protsenti.
Kui nii suur osa esmasünnitajatest vajab haigla abi, siis kui mõttekas on esmasünnitajal üldse kodusünnitust planeerida? Võiks ju kohe haiglase minna.
See sõltub absoluutselt sellest, kuhu me paneme rõhu. Võiks alustada teiselt poolt, et 60 protsendil juhtudest läheb kõik hästi ja me ei vaja üleviimist. Esmasünnitaja puhul on võimalus üleviimiseks suurem, aga ma ei välistaks kindlasti kodusünnituse planeerimist. See sõltub palju naise vaimsest valmisolekust ja terviseriskidest. Esmasünnitaja teab ainult läbi teiste kogemuse, mis teda tegelikult ees ootab. Kui ta hoolimata sellest on valmis võtma vastutuse ja kodusünnitust ikkagi planeerima, siis ma ei näe seal takistust.
Kes vastutab, kui kodusünnitusel läheb midagi viltu?
Kes teeb, see ka vastutab. Ehk et pere vastutab otsuse kaalutuse, oma valikute tegemise eest, nii nagu naine vastutab oma ja lapse tervise eest. Tervishoiutöötaja vastutab selle eest, et otsused, mis ta vastu võtab, oleksid põhjendatult tehtud ja ajastatud ning toimingud-protseduurid kvaliteetselt tehtud. See, et keegi vastutab kellegi tegude eest a priori peaks olema ajast ja arust.
Kas kodus sünnitades on risk suurem kui haiglas sünnitades?
Planeeritud kodusünnitus spetsialisti abistamisel on vähemalt sama turvaline, mõnedel juhtudel ka turvalisem kui haiglasünnitus. Uuringud kinnitavad seda.
Mis ta turvalisemaks teeb?
Kuna sünnitusportsessi hea kulgemise võtmesõnu on naise kontroll toimunu üle, siis kodused tingimused toetavad seda kontrolli omamist paremini kui haigla tingimused.
Kas ka haiglas on võimalik tuua laps ilmale pea-aegu samades tingimustes kui kodus?
Sünnitusabi põhiprintsiip on see, et mida vähem sa sekkud, seda paremini läheb. Sekkud üks kord ja see võib tuua kaasa teised sekkumised. Hästi palju sõltub sellest, kuidas haiglas sünnitusel abiks olevad inimesed suudavad hoida tarka balanssi normi ja füsioloogia ning tehnika ja meditsiini kasutamise vahel.
Vaieldamatult on naisi, kes vajavad sekkumist ning nad peavad saama järjest parema, kvaliteetsema ja keerulisema aparatuuriga abi. Samas on rõhuv enamus naisi, kes ei vaja seda hi-tech tausta. See on võtmeküsimus, kuivõrd me suudame selekteerida need, kes ei vaja tehnoloogia abi ja tegelda nendega printsiibi järgi, et mida vähem torgid, seda paremini läheb.
Me saame endale soetada väga häid aparaate ja kui sa oled need kord juba soetanud, siis katsu nad kasutamata jätta. Sama on ultraheliaparaatidega nõuandlates. On haiglaid, mis suudavad endale lubada, et ultraheliaparaat on igas kabinetis ja kui ta seal juba on, siis miks mitte kasutada. Aga vajadust selle järele ei ole.
Ehk et tehakse liiga palju üleliigset?
Just nimelt.
Milline on sünnitusabis meditsiinilise personali mõttemaailm, kuidas suhtutakse sellesse, kui naine on eneseteadlik ning ütleb kindlalt mida ja kuidas tahab?
See on erinev ja sõltub konkreetse inimese maailmavaatest. Võrreldes ajaga 15 aastat tagasi on suhtumised läinud oluliselt paremaks, aga arenguruumi on muidugi pööraselt. Pikka aega on õpetatud sünnitust kui erinevate protseduuride jada. Üks päris drastiline näide selle kohta: isale, kes valab õnnepisaraid, sest laps on sündinud, öeldakse, et meil on protseduur pooleli ja siin ei ole emotsioonideks kohta. Ma loodan, et see suhtumine on oluliselt muutunud.
Autor: Sigrid Sõerunurk

Lisa oma kommentaar