Laste kakskeelsus on maailmas laialt levinud ning ka Eestis on üha rohkem peresid, kus vanemad on eri rahvusest. Kui vanemad otsustavad kasvatada oma last kakskeelsena, siis tuleb sellest otsusest pidada kinni juba lapse sünnihetkest alates.
Kaks keelt korraga ei ole kerge ülesanne ei lapsele endale, ega vanematele. On lihtsam, kui tutvusringkonnas on kakskeelseid paare, kelle lapsed valdavad mõlema vanema keelt. Kui aga ühtegi otsest eeskuju käepärast ei ole, tuleb vanematel usaldada enamasti vaid oma vaistu. Eelkõige on aga vaja julgust ja järjepidevust.
Kuna lapse kakskeelsus areneb koos lapse kasvamisega, siis valmivad kakskeelsuse viljad esialgu üsna aeglaselt. Kindlasti tuleks last võimalikult palju innustada, ka siis kui õppimine tundub pealtnäha kerge, nõuab see lapselt siiski suuremat keskendumist ja rohkem tööd, kui ühe keele omandamisel. Samuti ei maksa heituda aegajalt ettetulevatest kriisidest, vanemate töö on aidata laps nendest kriisidest üle keeleoskuseni.
Segaperedes on kakskeelsus õige otsus.
Peres, kus vanematel on kummalgi oma emakeel, kujuneb lapse kakskeelseks kasvatamine enamasti välja iseenesest ja ilma suuremate arupidamisteta. On loomulik, et kumbki räägib lapsega keeles, mida ta ise oskab kõige paremini. Lapse keelearengule võib olla isegi kahjulik kui vanem räägib temaga keeles, mida ta ise piisavalt ei valda.
Kui lapsega räägitakse sünnist saadik palju ja jäädakse truuks sellele, et üks vanem räägib temaga ühes ja teine teises keeles, tunneb laps end turvaliselt. Seda reeglit tuleks kindlasti järgida. Kuigi laps ei saa alguses aru, mida vanemad talle ütlevad, tajub ta siiski keele kõla ja rütmi, mis kergendab hiljem häälikute ja sõnade mõistmist ja kasutamist. Beebi esimesel eluaastal võib vanematele tunduda, et lapse keel ei arene ei ühes ega teises suunas, aga lohutuseks olgu öeldud, et ootaja aeg on alati pikk ning tulemused ei lase ennast kaua oodata.
Laps võib eelistada ühte keelt teisele
Siiski ei ole kakskeelseks kasvatamine vaid lust ja lillepidu. Üks või teine vanematest võib tunda, et tema emakeel ei ole lapse elus nii tähtsal kohal kui tema seda sooviks. Sel juhul võib see vanem tunda end kõrvale tõrjutuna, ehkki tegelikkuses see nii ei ole.
Kakskeelseks kasvamise puhul on tüüpiline, et keeled arenevad pisut erinevas tempos ja erineval moel, kumb keel parajasti prevaleerib sõltub ümbritsevast keskkonnast, perekonnast ja ka sellest, kumb vanematest rohkem aega lapsega veedab. Mõnikord kasutavad lapsed keeli erinevalt erinevates olukordades, näiteks võib üks keeltest olla suhtluskeeleks, teine tunnete väljendamiseks. Vahel võib laps keelduda emba kumba keelt rääkimast ka protestimärgiks.
Laste kakskeelsuse uurijad on seisukohal, et keelte omandamine toimub astmeliselt. Paljud uurijad on arvamusel, et esmalt eristab laps keeli vaid vestluspartneri – isa või ema järgi ning nad ise ei taju ennast kahe keele rääkijana. On tüüpiline, et rääkima hakates kasutab laps kahe keele sõnu läbisegi kahe- või kolmesõnalistes lausetes. Sellele järgneb faas, kus laps küll eristab seda kummas keeles on sõnad, kuid kasutab neid ühe keele reegleid järgides. Kolmandas faasis eristab laps keeli nii vestluspartneri, sõnade kui süntaksireeglite järgi.
Kuid üha rohkem esineb ka teistsuguseid seisukohti. Mitmed uurijad on veendunud, et lapsed suudavad keeli eristada juba väga varajases eas ja ehkki nad ei suuda veel kõnes keeli kasutada, reageerivad nad neile õigesti ja teevad neil vahet.
Lapse minapilti tekib teadmine endast kui kakskeelsest tavaliselt teise eluaasta lõpus. Seda iseloomustab lapse kasvav huvi keelte vastu, ta esitab küsimusi, parandab iseenda vigu, kommenteerib teiste kõnet ja katsetab keelega mängimist.
Kakskeelsus rikastab sõnavara
Paljud uurimused toetavad arvamust, et üks- ja kakskeelsete laste keele omandamisprotsess on tegelikult üsna sarnane. Üheks erinevuseks on see, et ehkki kakskeelse lapse sõnavara on kummaski keeles vaesem kui ükskeelse lapse sõnavara ühes keeles, on kahe keele peale kokku tema sõnavara seevastu märkimisväärselt suurem. Kuid suuremad erinevused tulevad ikkagi eeskätt lapse psüühilistest ja geneetilistest omadustest, mitte sellest kas tegemist on üks- või kakskeelse lapsega.
Lisaks erineva emakeelega vanematega peredele on ka ükskeelseid peresid, kes soovivad kasvatada oma last kakskeelseks või sunnib neid selleks kolimine teise riiki.
Ükskeelses peres on see kindlasti tükk maad raskem ülesanne, kui erineva emakeelaga vanematel, kuna keeleõpe peab sellisel juhul tulema väljastpoolt kodu. Sellisel juhul aitavad keeleomandamisele kaasa mängud, laulud, jutukesed. Välismaale elama asudes ei olegi tihti võimalust panna oma last emakeelsesse lasteaeda või kooli, ning ehkki võõras keel ei ole olnud lapse elus tema sünnist alates, saab laps võõras keelekeskkonnas reeglina üsna kiiresti jalad alla.
Mõlema variandi puhul tuleb meeles pidada ka seda, et lisaks peres kasutavatele keeltele on suur roll lapse keelelises arengus tema psüühilistel ja geneetilistel omadustel.
Toimetas Agnes Kuus
Blogi