Lillede õitsemise aegu, kui loodus on täis suminat ja pirinat, pakitseb paljude põues hirm nõelatasaamise ees.
Põhjus lihtne, lisaks valule võib kannatanut tabada tõsine allergia. Kuigi enamasti ei teki pärast mesilase nõelamist allergilisi reaktsioone, leidub neidki, kellele mesilaseherilase piste põhjustab suure paistetuse ja punetuse.
“Allergilistel inimestel võivad mesilase pistest tekkida organismi üldreaktsioonid, “ tõdeb lastearst-allergoloog Marja Pärlist. “Nõelatasaanu võib hakata ennast halvasti tundma. Kehale võivad kerkida kublad (nõgestõbi) ja punetus.”
Tohtri sõnul esineb mõningatel inimestel mesilase või herilase nõelamise tagajärjel veelgi tõsisemaid tervisehäireid, nagu iiveldus ja kõhulahtisus. “Raskematel juhtudel võivad tekkida hingamishäired, vererõhulangus ning teadvusekadu,” hoiatab Pärlist.
Õnneks esineb raskeid tervisehäireid harva. “Enamasti on sellisel juhul nõelanud mitu mesilast või herilast ning nad on tabanud pea või kaela piirkonda,” ütleb tohter.
Kui mesilane on nõelanud, soovitab Pärlist piste kohale kohe külma kompressi asetada. Rasked reaktsioonid tekivad enamasti just pärast nõelatasaamist. Seepärast soovitab Pärlist mesilasmürgile tundlikel inimestel mesilastest kubisevaid paiku lihtsalt vältida. Kui mesilasega kohtumine sellisele inimesele siiski õnnetult lõpeb, soovitab allergoloog kannatanul võimaluse korral ruttu arsti poole pöörduda.
Üldjuhul soovitab Pärlist neil, kes teavad, et nende organism mesilasmürgile ägedalt reageerib, loodusesse sõites apteegi käsimüügist saadavad allergiavastased ravimid varakult valmis varuda ning neid kõikjal kaasas kanda. “Allergiavastane ravim ei hoia hammustust ära, kuid reaktsioonid tekivaid siis väiksemad,” selgitab Pärlist.
Apteegi käsimüügist võib valmis osta Zyriteci või Claritine tabletid, mis ei tee erinevalt paljudest allergiavastastest rohtudest uniseks.
Allergiline iga neljas
Mesilase ja herilase vastu allergilised inimesed võivad organismi ülitugeva reaktsiooni kätte surra mõne minutiga. Sakslaste eelmise aasta statistika väidab, et mingil moel on mesilaste-herilaste-kimalaste-vapsikute vastu ülitundlik iga neljas inimene. Saksamaal vastavalt poolteist miljonit inimest. Igal aastal registreeritakse ligikaudu kakskümmend surmajuhtumit. Sama on suurusjärk Rootsis.
Eesti statistika ei ütle selle kohta midagi. Ka arstide mäletamist mööda pole siin fikseeritud ühtegi surmajuhtumit. Allergoloog Marget Savisaar arvab, et tegelikkuses surmaga lõppenud nõelamisi siiski on, aga vahet selle vahel, kas tänaval rabanduse saanud inimese süda seiskus putukahammustusest tingitud ülitundlikkusest või mingil muul põhjusel, ei tehta.
Seda enam, et statistikaametilgi puudub Eesti statistikas eraldi kood, mis surmapõhjusena putukahammustusele viitaks.
Mesilased ja herilased ei lähe allergoloogi jaoks sugugi ühte patta. Ehkki mõlemad on kiletiivalised, on mesilane lähedalt suguluses kimalase ja herilane vapsikuga. Herilase-mesilase omavaheline seos on palju kaugem. Nii ei pruugi mesilase suhtes ülitundlik inimene seda olla herilase suhtes.
Eestis küsib ravi vaid kümme inimest
Tohtrid jagavad ülitundlikud reaktsiooni tugevuse järgi nelja gruppi. Ühes ääres on need, kellel tekib jõuetus, higistamine, teadvusekadu ja südameseiskumine ehk anafülaksia, teise äärde jäävad need, kellel sutsukohta suurem paistetus tuleb. Ülle Bamberg kuulub kindlasti esimesse rühma.
Läänes on allergoloogidel palju tööd ja rohkelt patsiente. Pea kõik, kes millegi vastu ülitundlikud ja korra seda kogenud, üritavad end veast vabastada. Ravi on kallis ja võib kesta aastaid. Vahel kogu elu.
Eestis küsib mesilase-herilaseallergia vastu ravi praegu umbes kümme inimest. Kõigil neil on põhjust peljata kõige rängemat reaktsiooni. Juhuslik sutsakas võib neile maksta elu ja seda minutite jooksul.
Ravi maksab mitu tuhat krooni aastas
Kaasaegne ravi mesilase ja herilasemürgi vastu on ülipeen. Väga lihtsalt öeldes kustutab see organismi immunoloogilise mälu eelmiste ülitugevate reaktsioonide suhtes, mil organism võttis end viimseni kokku, et ennast sissetungija eest kaitsta. Kõik see toimub raku tasemel.
Muidugi pole selline ravi odav ja haigekassa ei taha sellest midagi teada. Ravi seisneb organismi tasases harjutamises ägedat vastupanu tekitava mür giga. Sissejuhatav ravi maksab umbes 2000 krooni. Sellele tuleb juurde jätkuravi kord kuus või sagedamini. Kokku läheb enda tundetuks muutmine maksma umbes 4000 krooni aastas.
Ameerika allergoloogid väidavad, et jätkuravist enam ei pääsegi ja seda tuleks ülitundlikul teha surmani, saksa allergiatohtrite arvates aitab kolme kuni viie aasta pikkusest kuurist. Et Eestis polegi veel patsiente, kellele sellist nn desensibiliseerimisravi kauem tehtud oleks, puudub siin ka sellekohane praktika ja kliiniline kogemus.
Pärilikkus pole tõestatud
Kui lugeda Saksa ravimifirma materjale, kujutavad endast eriti tõsiseid ja suuri riskirühmi aiatöö ja küpsetustööstusega seotud inimesed, kellel töö tõttu kokkupuude herilaste-mesilastega tihedam. Eraldi riskirühmana nimetatakse lapsi. Samas on allergiline reaktsioon mürgile tavaliselt vanematel inimestel tugevam kui lastel.
Selle kohta, kas allergia mee, õietolmu, mesilase ja herilase hammustuse vastu võiks põlvkonnalt teisele kanduda pärilikkuse kaudu, ei taha Marget Savisaar midagi kindlat öelda. Siiski on tavaline, et ülitundlike sugulased on samuti õrnakesed.
Palju huvitavam on seos mesindusega: kõigi dr Savisaare tõsiste patsientide lähedased või koguni nad ise peavad mesilasi.
Ravimid olgu alati kaasas
Tõsine allergik, kellel karm kogemus juba olemas, peaks kindlasti mingeid ravimeid kaasas kandma. Komplekt võiks koosneda adrenaliinisüstist, hormoontablettidest ja antihistamiinist. Kui tablett mõjub umbes poole tunniga, siis adrenaliin hakkab mõjuma kohe.
Adrenaliin on kotis ka Ülle Bambergil, kes soetas endale autosüstla, mida kiiresti iseendale süstida saab. Kodused panid suveks aknale eraldi võrgud ette ja putukate suhtes ollakse peres ülimalt tähelepanelikud. Ravi annab maal elavale Bambergile julgust elada samamoodi kui seni. “Sõidan Põltsamaal tööle ja tagasi rattaga, iga päev paar korda. Kui tee peal sutsu saan, ei jõua ma enam kusagile. Mulle on see ravi eluliselt vajalik,” on Ülle Bamberg veendunud.
Allikas: allergialaps.kolhoos.ee
Lapsevanem