Kuidas jonnimiseta poes käia?

Nagu sulle, meeldib ka lastele asjadega kursis olla. Enne kui kuskile lähete või mingi tegevuse kallale asute, kehtestage kindlad reeglid, nii kulgevad lastega väljaskäimised ilma sõjata.
Näiteks: „Jonah, me läheme nüüd mänguasjade poodi Simonile sünnipäevakingitust ostma. Me ei osta sulle kingitust. Sa võid poes ringi vaadata ja mulle öelda, mis sulle seal meeldib. Aga täna ei osta me sulle midagi. Täna on Simoni päev. Kas sa saad aru?“
Ära üllatu, kui laps protestib, viriseb või tuleb siiski sinu juurde, mänguasi näpus ja selgitab, et ta on alati just seda asja tahtnud ja et kui sa selle talle täna ostad, ei taha ta enam mitte kunagi mitte ühtegi mänguasja.
Lapsele vastamises pead minema tagasi algse vestluse juurde Simoni sünnipäevast ja selgitama, et teil oli ju kokkulepe. Igakord, kui lapsele järele annad, oled suures jamas. Järgmisel korral, kui ütled, et ei osta midagi, kuid lõpuks siiski annad alla ja teed seda, ei usu laps sind enam. Pinge all murdumine viib uute jonnituurideni, sest laps saab aru, et jonnimine mõjub.
Kuidas jonnituure vältida:
• Enne kui lastega kodust välja ruttad, anna neile valmistumiseks aega. Ükskõik, mil moel nad seda siis teevad, kuid see on oluline. Võibolla tahab su tütar oma Barbie nuku nukumajja ootama panna. Või peate te kümmekond minutit otsima mänguasja, mis tuleb tingimata kaasa võtta. Mis iganes see ka oleks, anna lapsele valmistumiseks aega, nii ei tunne ta nagu oleks teda tagant kiirustatud. Aja lugemine on siinjuures abiks. Ütle, et lahkute 30 minuti pärast, seejärel, et 15 minuti pärast. Viimaks anna viie minuti hoiatus. Lastega saab raskusteta kodus välja minna, kui annad neile lihtsalt aega.
• Kui sihtkohta jõuate, vaata lapsele otse silma veendumaks, et sul on ta tähelepanu ning räägi, millist käitumist temalt ootad. Ole oma ütlustest täpne ja selgesõnaline. Ära lasku pikkadesse selgitustesse kui ta just ise täpsustusi ei küsi. Siiski ära looda imet. Lapsed on lapsed ning ka käituvad vastavalt. Nad vingerdavad ja väänlevad, teevad lärmi ning avaldavad kõval häälel arvamust.
• Ära kunagi eelda, et lapsed teavad a priori, mida sa neilt ootad. Kui lõpetad rääkimise ja hakkad vaid eeldama, oled jamas. Näiteks kujutame ette, et lähete sugulase pulma. Räägi lastele, mis asi see pulm on ning mis seal juhtuma hakkab. Siis räägi, et nende ülesanne on vaikselt istuda ja vaadata. Ei tohi rääkida ega püsti tõusta. Räägi, et kui nad tahavad, siis tuleb juua ja WC-s ära käia enne tseremoonia algust, et laulatuse ajal äkitselt janu või pissihäda ei tuleks. Ole ettenägelik lapsevanem ning võta vähemalt paber ja pliiats kaasa, et laps saaks tseremoonia ajal joonistada. Ja ikkagi – ära unusta, et lapsed jäävad lasteks. Laulatus ja teised ametlikud üritused ei ole nende jaoks kõige lõbusamad ajaveetmisvõimalused.
• Mõtle hoolega järele ning valmistu hästi ette, kui viid lapsed keskkonda, mis on nende jaoks keerukad. Ära oota, et su kaheaastane teatris, laulatusel või väärikas restoranis vaikselt paiga püsib. Ja ära unusta, et ebaõiglane on pragada lapsega sellepärast, et ta käitub iseendana keskkonnas, kuhu ta ei sobi.
Kui viid lapse keskkonda, mis ei ole talle eakohane, on mõttekas talle eelnevalt käitumisjuhised selgeks teha. Nii on kergem, kui pärast juba kohal olles selgitama hakata. Muidu ütled „Kuss, sa pead tasa olema!“ või „Ei, sa ei saa seda võtta!“ liiga tihti. Kui oled lapsega eelnevalt tõsiselt kõnelnud, pead talle kohapeal lihtsalt seda vestlust meelde tuletama.
Lastele mõjub reeglite eelnev selgitamine hästi ka siis, kui teil on kiire. Ütle lapsele: „Me läheme mõneks minutiks poodi. Ära küsi, et ma sulle midagi ostaks.“ Võib veidi aega võtta, enne kui nad uskuma hakkavad, et sa tõesti mõtled, mida ütled, seni aga püüavad nad ikkagi midagi küsida. Ära anna järele ning lõpuks saavad nad aru.
Selline planeerimine töötab ainult siis, kui sa ei anna vingumisele järele ega muuda vahepeal reegleid. Kui kehtestad reeglid, kuid ei jää nende juurde, oled jälle jamas. Lapsed virisevad, vinguvad ning kasutavad ära igat hetke, mil sa oma sõnadest taganed. Jää endale kindlaks.
Allikas: discovery.com – väljavõte raamatust „Parenting For Dummies“