Hirmutav või traumaatiline kogemus on reaalse või kujutletava ohu kogemine, millega kaasneb ülitugev hirm ja äärmine abitusetunne või õnnetusjuhtumis osalemine ja selle pealtnägemine, vägivald – nii füüsiline kui emotsionaalne, lähedase inimese või lemmiklooma surm, tulekahju, uppumisoht, hülgamine jms.
Samuti võivad ülitugevat mõju avaldada kehalised vigastused, sh kukkumised, tõsine haigus, meditsiinilised protseduurid, haiglaravi jne.
Eelkooliealiste laste reageerimisviisid
Väikelapsed võivad reageerida väga ägedalt ja ei pruugi reageerida peaaegu üldse! Ka väliselt ei pruugi midagi märgata, mis ei tähenda, et sündmus poleks talle mõjunud. Pange tähele muutusi lapse käitumises ja seisundis, eriti vahetult pärast juhtunut. Traumaatilise sündmuse järgselt võib lapsel tekkida:
- soov juhtunust pidevalt rääkida, küsida küsimusi;
- korduvad juhtunuga seotud mängud;
- regressiivne käitumine (muutumine n-ö titalikumaks, tagasiminek kõne arengus, pöidla imemine, püksi pissimine, öine voodisse pissimine jms);
- kõrgenenud lahutamiskartus, üksiolekuhirm, klammerduv käitumine;
- hirmutavad unenäod, raskused uinumisel, rahutu uni (nt rabelemine unes);
- ebamäärased hirmud, hirm tundmatu ees, hirm elumuutuste ees;
- hirm juhtunuga seotud asjade, nähtuste suhtes (nt bussisõiduhirm pärast avariid), juhtunuga seotud asjade, kohtade, juttude jm vältimine;
- endassesulgumine, apaatsus, huvi kaotus;
- ülim kartlikkus, häbelikkus;
- ülierutuvus, püsimatus, rahutus;
- ärrituvus, jonnimine, vihapursked;
- muutused söömisharjumustes;
- erinevad valud (kõhu-, peavalu või ebamäärase lokalisatsiooniga valu).
Reaktsioonide olemus ja kulg sõltuvad arengutasemest, vanusest, varasematest üleelamistest ja üldise turvalisuse astmest.
Soovitused
Püüdke last eemal hoida ja kaitsta infoallikate eest, mis traumat meenutavad.
Uudiseid raadiost ja telerist on soovitav jälgida koos lapsega ning kuuldu-nähtu üle hiljem arutledes ja vajadusel juhtunut selgitades. Vältida laste juuresolekul täiskasvanutevahelist arutelu. Leida aega lastega juhtunust rääkida ja oma tundeid kirjeldada. Tähtis on arvestada ealisi iseärasusi laste kriisireaktsioonides ning vastavalt sellele ka sündmust käsitleda.
2. Säilitage pere rutiinid, eriti seoses söömise, puhkuse ja vaba aja harrastustega.
Veenduge, et teie laps sööb korralikult ja puhkab piisavalt. Tema jaoks on oluline olla koos sõpradega, kes teda toetavad ning on talle tähtsad.
3. Kui võimalik, vältige pereliikmete lahusolekuid.
4. Tehke koos midagi meeldivat: lugege raamatut, kuulake muusikat, jalutage jne.
Sageli aitab lapsi päevikusse oma mõtetest ja tunnetest kirjutamine. Julgustage neid seda tegema.
5. Olge tähelepanelik lapse agressiivse või ennastkahjustava käitumise suhtes.
Pange sellele kiiresti ja selgelt piir. Kui selline käitumine on süvenev, pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole.
6. Olge kannatlik nii oma lapse kui ka iseenda suhtes.
Andke oma perele aega juhtunuga toimetulekuks. Leidke viisid, kuidas oma lapsele kinnitada, et te temast hoolite ja teda armastate.
7. Pea meeles: laps tõlgendab olukordi vastavalt vanemate reaktsioonidele!
Juhtunust rääkimine
- Kuula ja aktsepteeri lapse tundeid.
- Anna lapse küsimustele ausaid, lihtsaid ja lühikesi vastuseid.
- Tee kindlaks, et laps saab aru sinu vastusest ja selle mõttest.
- Kasuta sõnu või fraase, mis ei aja last segadusse ega pane teda tundma, et maailm on veel rohkem hirmutav.
- Loo võimalusi, kus lapsed saaksid üksteisega rääkida sellest, mis juhtus ning sellega seotud tunnetest.
- Juhul, kui sa tunned, et oled liiga häiritud ega taha sündmusest rääkida, võid võtta „aja maha“ ja paluda usaldusväärsel perekonnasõbral lapsele sündmusest rääkida.
- Kui lapsed küsivad mingit küsimust ikka uuesti ja uuesti, on see sellepärast, et nad püüavad juhtunust aru saada. Nad püüavad aru saada sellest segadusest ja kaosest, mis järsku nende maailma valitseb. Nooremad lapsed ei saa aru, et surm on lõplik. Oma küsimusega nad ootavad, et kõik on varsti jälle normaalne, nii nagu enne.
- Kui laps tunneb süütunnet, siis lase tal seletada, mida ta juhtunu kohta teab. Kuula tähelepanelikult, kas ta tunneb ka vastutust seoses mõne osaga kirjeldatust. Seleta situatsiooni fakte ning rõhuta, et mitte keegi, ilmaski mitte laps, ei oleks saanud sündmust ette näha.
- Isegi kui sa ise tunned, et maailm pole ohutu koht, tuleb lapsele kinnitada: „sündmus on läbi. Nüüd teeme kõik, mis võimalik, et oleks taas ohutu ja me saame üksteisele toeks olles juhtunuga hakkama“.
- Tuleb tähele panna, kui lastel on küsimusi ja nad tahavad rääkida.
- Ole eriti armastav ja toetav; lapsed vajavad sind sellisel ajal.
Soovitused ärakuulamiseks
- Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib.
- Võta lapse juttu tõsiselt. Ole valmis kuulama ka kõige hullemat.
- Õpi taluma vaikust ja pisaraid.
- Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb. Ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on lõpetanud oma jutu.
- Lapsel on vaja rohkem aega.
- Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, nad vajavad sõnu. Aita teda.
- Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.
- Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.
Maire Riis, www.lastekriis.ee