Keha pärast sünnitust

Olete kogenud suurimat imet – hoiate kätel vastsündinud last. Tunnete endas suurt vastutust selle tillukese inimolendi eest ja mõtlete, et pole midagi tähtsamat kui beebi tasakaalustatud areng ja tema kõikide vajaduste rahuldamine.
Siiski ei tohiks te unustada, et peale armastuse, pühendumise ja kannatlikkuse on selleks tarvis ka tervist. Uue elu kandmiseks ja sünnitamiseks ettevalmistumisel toimus teie organismis mitmeid muudatusi. Pärast lapse sündimist kulub aega, enne kui kõik organid ja süsteemid, mis raseduse ja sünnituse ajal muutusid, taastavad raseduseelse seisundi.
Sünnitusjärgne periood algab pärast platsenta väljutamist ja, sõltuvalt rasedusest, sünnituse kulust ning sünnitaja individuaalsusest, kestab 6-8 nädalat. Kui olete teadlik sellest, mis teie kehas toimub, väldite põhjendamatut stressi, teate, millal pöörduda arsti poole ja kuidas edukalt lapse sündi planeerida.
Peaksite koheselt pöörduma arsti poole, kui:

• tupevoolus järsult katkeb;
• voolusel on ebameeldiv lõhn;
• suguorganitest eritub verd;
• kehatemperatuur tõuseb ja tekivad külmavärinad;
• esineb seletamatut valu alakõhus;
• lahkliha piirkond punetab, on pinges ja valulik;
• rindades tekivad valulikud tükid või rindade nahale punatavad laigud.

Mis toimub emakas?
Peamised vastupidised muutused, mida nimetatakse involutsiooniks, toimuvad reproduktiivorganites. Pärast platsenta väljutamist tõmbuvad emaka lihased kokku. Emaka suurus väheneb märgatavalt, väline kitsus (emakakaela tuppe avanev suue) on laialt avatud. Aegamööda emakas kahaneb, nädala jooksul alaneb selle kaal kaks korda. Sünnitusjärgse perioodi lõpul on emakas saavutanud juba raseduseelsed mõõtmed.
Mida te tunnete?
Emaka kokkutõmmete ajal sünnitusele järgnevatel esimestel päevadel, tunneb naine sünnituse kontraktsioonidele sarnast valu alakõhus. Esmasünnitajad kogevad vähem intensiivset ja lühemaajalist valu, mis meenutab menstruatsiooniaegset tuima valu. Valu tugevneb vaid rinnaga toitmise ajal.
Mitmekordsed sünnitajad võivad tunda intensiivsemat, sünnituse kontraktsioonidele sarnast valu. Igal juhul on taolised valud normaalne füsioloogiline nähtus, mis on täiesti ohutu.
Ehkki emaka involutsioon sõltub mitmetest faktoritest, saab seda kiirendada regulaarse rinnaga toitmise abil. Iga naine märkab, et pärast rinnaga toitmisega alustamist muutub valu alakõhus intensiivsemaks ja rohkeneb emakast erituv voolus. See tähendab, et emaka lihased tõmbuvad üha enam kokku, samuti veresooned surutakse kokku, väheneb verise vooluse hulk. Sünnitusjärgsel perioodil on soovitav vältida kuuma veega pesemist, sest verejooks võib intensiivistuda.
Voolusest
Tähtis on, et emakas oleks piisavalt kokku tõmbunud ja “puhastunud” enne 10-12 sünnitusjärgset päeva, mil emakakael omandab taas silindrilise kuju ja sisemine kitsus (emakasse avanev emakakaela suue) sulgub, sest emakast erituv voolus (lohhia), mis sisaldab verd, lima, muutunud ja lagunenud kudede elemente, on soodsaks keskkonnaks infektsioonidele.
Mida võite märgata?
Esimese sünnitusjärgse 2-3 päeva jooksul on emakast erituv voolus veresegune. Järgmise nelja päeva jooksul muutub see pruunikaks. Sünnitusjärgsel 8-14 päeval muutub voolus kergelt kollakaks. Hiljem, kolmanda nädala lõpus, muutub voolus vesiseks, heledaks, kahvatuvalgeks, napiks ja sarnaneb limaga. Kui olete taolistest muutustest teadlik, on ohtlikud kõrvalekalded teile hõlpsalt märgatavad.
Märkus
Tampoonid imavad voolust üsna hästi. Siiski on nende õhujuhtivus halb. Nahal peaks aga laskma võimalikult palju hingata. Mitte mingil juhul ei tohiks kasutada tuppe sisestatavaid tampoone. Tähelepanelikult tuleb jälgida, kas vooluse hulk järsult ei vähene, kas voolus ei omanda ebameeldivat lõhna hoolimata korralikust hügieenist või kas verd eritub. Igal juhul tuleks konsulteerida günekoloogiga enne, kui kehatemperatuur tõuseb, tekivad külmavärinad või valud alakõhu piirkonnas või muud tüsistuste kujunemisele viitavad sümptomid.
Kuidas muutuvad tupp ja välised suguelundid?
Pärast sünnitust on tupp laialt avatud, samuti tupeava. Mõne aja möödudes tupe seinad ja lahkliha lihased tõmbuvad kokku ning peale 10-12 päeva, kui need sünnituse käigus ei rebenenud, omandavad tavapärase kuju. Tupeava sulgub, ent mitte täielikult – see jääb varem sünnitanud naistel osaliselt avatuks. See on põhjus, miks lahkliha lihaseid tugevdavate harjutuste tegemine on väga oluline. Tuppe või välistesse suguelunditesse tehtud kunstlikud lõiked paranevad 7-10 päeva jooksul.
Märkus
Kui sünnituse käigus on lahkliha tugevalt rebenenud või sügavalt lahti lõigatud (teostatud on episiotoomia), kulub paranemiseks harilikult umbes 14 päeva; sel perioodil peaks vältima kõval pinnal istumist ja kõhukinnisust. Pärast sünnitust on hügieeninõuete järgimine väga oluline. Väliseid suguelundeid tuleks pesta mitu korda päevas. Samuti ei tohiks karta lahklihahaava (sisselõike koha) pesemist, sest kui on tehtud õmblusi, kasvavad koed kiiresti kokku ja veritsus peatub. Lahkliha paraneb kiiremini, kui seda sageli pesta bakteritevastase seebiga ja teha õhuvanne. Halvasti paranenud lahkliha-lõiked ja sünnituse ajal liigselt veninud lihased võivad hakata mõjutama naise suguelu kvaliteeti. Hiljem võib see põhjustada emaka väljalangemist, uriinipidamatust, roojamishäireid ja muid kõrvalnähte, mis tulevad eriti ilmsiks menopausieelsel perioodil. Kui pärast sünnitust tehakse lahkliha lihaseid tugevdavaid harjutusi, võib see aidata vältida eelpool mainitud tagajärgi.
Kõhulihased
Pärast sünnitust on kõhuseina lihased üle-, mõnikord isegi lahkuveninud. Enamasti saavutab kõhusein oma algse vormi 6 nädalat pärast sünnitust. Sünnituse järgselt tuleks kanda kõhuseina toetavaid elastseid pükse ja teha kõhulihaseid pinguldavaid harjutusi. Rippuvale kõhule kokkunöörimine pärast sünnitust siiski “kahandavalt” ei mõju ja on sel juhul täiesti tarbetu.
Kuidas muutuvad rinnad?
Rinnad, milles muutused hakkasid toimuma juba raseduse ajal, muutuvad veelgi peale sünnitust. Algab piima sekretsioon. Rindades toodetava piima kogus ei sõltu rindade suurusest. Mõnikord toodavad väikesed rinnad rohkelt piima ja vastupidi. Kui imikut toidetakse rinnaga vastavalt tema vajadustele, toodavad rinnad just niipalju piima kui imik vajab. Seetõttu ei ole õige arvamus, et last tuleb imetada konkreetsetel aegadel ja range ajagraafiku alusel.
Väga oluline on õige rinnahoidja valimine. Kui rinnahoidja on liiga väike ja surub rindadele, võib see vähendada toodetava piima kogust. Kui rinnahoidja on aga liiga avar, võivad rinnad välja venida, kuna ligamendid on liialt lõtvunud. Ärge unustage neid lihtsaid reegleid ja teie rinnad on jätkuvalt kenad ja terved.
Rinnapiima ei eritu mitte ainult vitamiinid ja toidust saadavad ained, vaid ka ravimid. Stressirohkel perioodil naise kehas toodetavad “stressiained” või negatiivsed emotsioonid kantakse samuti edasi rinnapiima. Jalutamine värskes õhus, sisemine rahulolu, abikaasalt või sugulastelt saadav toetus aitavad üle saada väsimusest, taastuda ja beebit edukalt rinnaga toita.
Kas munasarjad on tõesti “uinunud”?
Naistel, kes last rinnaga ei toida, taastub munasarjade talitlus koheselt pärast sünnitust ja folliikulid hakkavad valmima. Imetamise ajal on munasarjade talitlus pärsitud. Seetõttu ei esine ligi 70% imetavatel naistel menstruatsiooni. Kui naine ei toida last rinnaga, taastub menstruatsioon 6-8 nädala jooksul pärast sünnitust. Esimeste tsüklite ajal ei pruugi ovulatsiooni toimuda.
Soovitav on suguelu alustada mitte varem kui 6 nädalat pärast sünnitust. Enne suguelu alustamist tuleks külastada günekoloogi, kes hindab suguorganite seisundit. Pidage meeles, et pärast sünnitust algab esimene menstruatsioon igal naisel erineval ajal ja et naine võib rasestuda kaks nädalat enne esimest menstruatsiooni, mille algust on üsna raske ennustada. Seega, kui te ei soovi koheselt rasestuda, peaksite sünnitusjärgselt kasutama usaldusväärset rasestumisvastast vahendit alates kõige esimesest vahekorrast.
Kontratseptsioon: õige aeg langetada otsus
Enne rasestumisvastase meetodi valimist, peaksite konsulteerima oma partneriga. Peaksite kaaluma erinevate vahendite eeliseid ja vastuvõetavust teile mõlemale. Ühiselt valitud meetod suurendab partneris usaldust ja pereplaneerimisega seotud vastutust. Kui lähete günekoloogi juurde, oskate talle juba oma eelistustest teada anda. Günekoloog otsustab, kas valitud kontratseptsioonimeetod on teile tõepoolest kõige sobivam.
Rasestumisvastase meetodi valimisel, peaks noor ema meeles pidama, et:

• soovitavalt peaks praeguse ja järgmise raseduse vahele jääma vähemalt kaks aastat. See on periood, mida organism vajab sünnitusest ja imetamisest taastumiseks.
• kui toidate last rinnaga, ei tohi te tarbida kombineeritud rasestumisvastaseid pille, sest rinnapiima võib erituda väike annus hormoone. Kui last enam ei imetata, võib kombineeritud rasestumisvastaseid tablette tarbida.
• naised, kes ei toida last rinnaga või on imetamise lõpetanud, võivad rasestumisvastaseid tablette tarbida kuni järgmise planeeritud raseduseni. Tablettide tarvitamisel pole vajalik teha mingeid pause, sest kaasaegsed preparaadid ei avalda terve naise organismile negatiivset toimet. Vastupidi, naiste puhul, kes kasutavad pille, on risk munasarja- või emakavähi, munasarjatsüstide, healoomulise rinnanäärme haiguse, endometrioosi ja emakasiseste fibroidide tekkeks väiksem. Enne pillide võtmise alustamist, peaksite olema veendunud, et te ei ole rase või ootama, kuni algab menstruatsioon. Sünnitusjärgselt alustatakse pillide võtmist 21-28 päeval. Kui alustate pillide võtmist varem, esimese seitsme päeva jooksul, peaksite kasutama lisaks teisi kaitsevahendeid, nt kondoomi.
• emakasisene vahend või süsteem “Mirena” on kõige efektiivsem ja mugavam viis rasestumisest hoidumiseks naistele, kes toidavad last rinnaga ja kes soovivad järgmise raseduseni jätta pikema ajaperioodi. “Mirena” võib emakasse paigaldada juba esimesel visiidil arsti juurde, s.t kuus nädalat pärast loomulikku või keisrilõike abil toimunud sünnitust.

Allikas: Meelespea.net