Lasteombudsman Indrek Teder koostas juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“, mille järgi on igaüks kohustatud teatama abivajavast lapsest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile. Juhendiga soovib lasteombudsman ärgitada senisest enam märkama lapse muret ja julgustada teada andma igast lapse väärkohtlemise juhtumist, aga ka sellest, kui lapse esmased vajadused on rahuldamata. Juhend on suunatud eelkõige lastega iga päev töötavatele spetsialistidele hariduses, meditsiinis, sotsiaaltöös ja politseis. Juhend valmis koostöös andmekaitse inspektsiooni ning erialaasjatundjatega.
Juhend annab ülevaate, millistel juhtudel, kellele, millist teavet ning milliseid kanaleid kasutades abivajava lapse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta edastada võib ning millistele seadusesätetele toetudes.
Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Näiteks peab teatama kehalise kasvatuse õpetaja, kui ta märkab lapse seljal siniseid vorpe, või arst, kui laps on käinud tema vastuvõtul mitmete traumadega ning on kahtlus, et traumad ei ole lapse enda põhjustatud. Teatama peab naaber, kui lastega peres on sageli kuulda karjumist, nuttu, asjade loopimist. Teatama peab mängukaaslase vanem, kui laps näiteks tassi katki pillamise puhul kardab paaniliselt, et teda karistuseks lüüakse.
Abivajava lapse puhul ei ole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu. Lapse abivajadus võib tuleneda tema võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest), aga ka tema sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, pere toimetulekuraskustest jne. Näiteks võib laps abi vajada, kui ta elab üksi; kui ta vajab erispetsialisti abi, kuid lapsevanem ei tunnista seda; kui ta ei käi koolis; kui ta jooksis kodust ära; kui ta pani toime süüteo.
Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Näiteks on laps hädaohus, kui ta on vägivalla ohver, kui ta on tõsiselt haige, kui ta üritas enesetappu, kui ta on tugevas alatoitumuses, kui ta pani toime süüteo.
Abivajavast lapsest tuleb teatada valla või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale. Kuigi igas valla- või linnavalitsuses ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, on sellegipoolest alati olemas töötaja, kes vastutab lastekaitse eest. Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada tõsise ohu ja õigusrikkumise korral kõigepealt politseile ja seejärel ka valla- või linnavalitsusele. Politsei- ja piirivalveameti kõigi nelja piirkondliku prefektuuri kriminaalbüroos on moodustatud lastekaitseteenistused, kes tegelevad laste vastu suunatud ja laste poolt korda saadetud kuritegude uurimisega.
Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist! Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud (sh delikaatseid) isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta, kuna nendel asutustel on seadusjärgne õigus lapsega seotud isikuandmete töötlemiseks.
Loe pikemalt Delfi artiklist “Lasteombudsman koostas abivajavast lapsest teatamise juhendi”.
Allikas: Delfi
Lapsevanem