- Eesti üldhariduskoolides õpib 139 000 last.
- 24 000 neist, st ligi viiendik vajab hariduslikke tugiteenuseid (logopeed, psühholoog, õpiabi jm). Niisuguste lastega ollakse harjunud igas koolis.
- 5500 last on tänapäeva Eestis aga väga spetsiifiliste erivajadustega.
- Suurem osa neist – ligi 4000 – õpib erikoolides.
Tavakoolide nimekirjades olevatest puuetega lastest on osa koduõppel, osa vaegnägijaid või ratastoolilapsi käib tugiisikute toel tavaklassis, osal keskendumisraskustega lastel või autistidel istub koolipingis kõrval ema ja on ka neid, kes liikumispuudest või mõnest somaatilisest haigusest hoolimata suudab kaaslastega sammu pidada.
Eesti haridusministeerium on otsustanud, et aastaks 2016 suletakse vähemalt seitse praegu tegutsevat eriinternaatkooli. Erikoolide, st riiklike erikoolide arv ja õpilaste hulk neis väheneb. Järjest rohkem raskeid lapsi jõuab tavakooli. Seda nimetatakse kaasavaks hariduseks.
Eeskuju on võetud välismaalt, arvestamata sellega, kui palju on neis integreeritud välismaa koolides, kus õpivad ka puudega lapsed, mitmesugust eri- ja lisapersonali. Selleks, et puudega laste eest hoolitseda, on vaja oskusi, teadmisi ja kogemusi. Elu näitab, et Eestimaal on tavaklassi väga raske sobitada kas või ühte tumma või kurttumma, rääkimata keerukamatest juhtumitest või liitpuudega lastest. Pedagoogid pole nende tulekuks valmis, sest ülikoolides sobivat õpetust vajalikul määral ei jagata. Tavakoolis ja -lasteaias ei suhtuta üldjuhul puudega lapsesse hästi, sest meie klassid ja lasteaiarühmad on ilmselgelt ülerahvastatud. Juba praegu paluvad lasteaiad vanemaid abiõpetajateks, sest meil on lasteaiarühmas liiga palju lapsi ja liiga vähe õpetajaid. Mõelge, mis juhtub, kui igas rühmas või klassis on veel paar-kolm puudega last, kes vajavad lisahoolt ja –tähelepanu.
Eestis on järjest enam psüühiliste erivajadustega lapsi, keda kimbutavad närvisüsteemi rikked, depressioonid, autismispektri häired, käitumishäired jpm. Neil puudub oma koht haridussüsteemis hoopis, sest tavaklassi nad ei sobi ja erikoolid nende tarbeks puuduvad. Väga vähe teatakse ka sellest, et isegi tavalisel käitumishäiretega lapsel võiks olla oma tugiisik, kes teoreetiliselt võiks ju klassis selle lapsega kaasas olla, teda juhendada ja aidata. Niisugust teavitustööd, kus õpetajatele ja lastevanematele antakse teada olemasolevatest tugiteenustest, peaks selleks kohustatud asutused ja ametnikud ikka hoolsamalt tegema.
Kuigi välismaa kogemused on juba näidanud, et puudega lastest vähemalt osa vajab väga erilisi tingimusi ning selleks ka spetsiaalseid koole, tahetakse Eestis need kasvuraskused ikkagi omal nahal läbi proovida ja vähemalt suurem osa puudega lapsi riigi kaelast omavalitsuste hoolde anda. Eesti riik lubab peatselt igal puudega lapsel õppida kodulähedases tavakoolis ja tavaklassis. Kuna puudeid on väga palju erinevaid, on hädavajalik koostöö erinevate instantside vahel. Kõiki neid lapsi ei saa isegi parima tahtmise juures tavaklassis õpetada ja seega on ikkagi vajalikud keskustes tegutsevad erikoolid või muud asutused, kus ka puudega laps haridust saab.
Loodetavasti paraneb mitmesuguste lastega tegelevate instantside koostöö lähitulevikus sel määral, et kool on valmis vastu võtma ka puudega lapsi. Kui tegutseda edasi „luige-haugi-vähi“ moodi, kus iga asutus ja isegi ametnik oma rida ajab, on raske oodata positiivseid tulemusi.
Allikas: Õpetajate Leht