Kuigi enamasti on hambumusanomaaliad päritavad või tulenevad meie näotüübist, siis mõned võivad kujuneda ka väikelapseea halbadest harjumustest, mida saaks ära hoida.
Enamlevinud anomaaliad
Ortodondi ja Tartu Ülikooli õppejõu Triin Jagomägi kinnitusel esineb Eesti lastel kõige sagedamini nn üksiku hamba anomaaliat ehk et teiste hammaste hulgas on üks kõveralt kasvanud. „Enamusel me selles perioodis (enne 7-eluaastat – toim) ravima ei hakka, vaid natukene hiljem, sest muidu läheb ravi väga pikaks,“ ütleb Jagomägi. Ta lisab, et valgenahaliste inimeste üks sagedasemaid hambumusanomaaliaid ongi ruumipuudus, kus üks või mitu hammast ei mahu sirgelt kasvama.
Teiseks sagedasemaks hambumushäireks on prognaatia ehk liiga suur vahe ülemise ja alumise hambakaare vahel. „See tähendab, et kas ülemised hambad on liiga ees või alumine lõug on liiga taga. Reeglina on see probleem põhjustatud alalõua tagumisest asendist,“ räägib ortodont.
Prognaatiaga koos esineb sageli risthambumust – hambakaar on küljelt kitsas. Kui tavaliselt alustatakse laste hammaste ortodontilise raviga 10-13 aastaselt, siis risthambumust võidakse hakata parandama juba 7-aastasel lapsel.
Samuti alustatakse varakult progeenia raviga. „Kui otse vaadata, siis tundub, et alalõug on ees. See võib olla tingitud väikesest ülalõuast, suurest alalõuast ja võib olla kombineeritud,“ selgitab Jagomägi.
Progeenia puhul ei saa ortodont aga kindlalt öelda, et ravi tulemusel anomaalia kaob. „Kui lõualuusse on sisse programmeeritud, et ta peab kasvama suureks, siis ta sinna ka kasvab,“ selgitab Jagomägi ja toob näiteks Habsburgide lõua, mis pärandus põlvest põlve alates 15. sajandist. Tuntuim etteulatuva lõuaga dünastia esindaja oli Hispaania kuningas Carlos II.
Hambumushäirete põhjused
Lisaks päritavusele ning rassipõhisusele võivad hambumust häirida ka väikelapseea halvad harjumused või haigused.
Titaneelamine ehk infantiilne neelamine toob kaasa lahihambumuse. Selline neelamisviis on kõigil vastsündinutel, kui nad suruvad imedes keele igemete vahele. „Lapsed peaksid muutma neelamistüübi titaneelmiselt täiskasvanu neelamiseks enne 6.-7. eluaastat ehk enne kui jäävhambad hakkavad lõikuma,“ räägib Jagomägi. Kui laps jääbki neelates keelt hammaste vahele suruma, tekib esihammaste kokkupuutekohta vahe.
Jagomägi sõnul pannakse lahihambumuse korral suhu spetsiaalne aparaat, mis takistab neelamisel keelega hammaste vahele surumast, kuid õige neelamine tuleb lapsel siiski ise ära õppida. Ortodondi hinnangul tuleks keeleharjutusi teha logopeedi või mõne teise spetsialistiga, sest eeldatavasti ei saa lahihambumusega laps hästi ka teatud häälikuid hääldada.
Hambumust mõjutab toitumine alates imikueast. Nimelt sünnivad lapsed distaalse alalõuaga ehk alalõua tagaasendiga. Jagomägi kinnitusel on see normaalne. Kuna alalõug on peas ainuke liikuv osa, siis tagaasendis ei saa ta sünniteedes traumasid.
„Imemisliigutustega tuleb alalõug esimese eluaasta jooksul hästi palju ettepoole,“ kinnitab Jagomägi. „Kui laps saab normaalselt rinnast süüa, teeb ta palju tööd ja imeb selle alalõua ette.“ Lutipudelilapsed, kes saavad toidu kiiresti kätte, ei tee nii palju tööd ning alalõug võib jääda tagumisse asendisse. Jagomägi rõhutab, et alalõug tuleb beebidel vaid siis ettepoole, kui ta funktsioneerib ehk kui laps teeb selleks ise tööd.
Lõualuud peavad tööd tegema ka siis, kui hambad suus. Jagomägi märgib, et tänapäeval söövad ka täiskasvanud väga pehmet ja peenestatud toitu. „Lõualuud on mõeldud selleks, et süüa ja toitu peenestada. Kui lõualuud ei funktsioneeri, ei funktsioneeri ka lihased piisavalt ning alumine lõualuu ei tule tagant ettepoole,“ selgitab ortodont ja soovitab peeneks hakitud salatitele vahelduseks lastele ka näiteks kaalikaid ja porgandeid närida anda.
Pikalt luti või pöidla imemine põhjustab pikka ja kitsast hambakaart. „Sellistel juhtudel jääb alalõug tagumisse asendisse ja ülemised hambad kalduvad ettepoole,“ ütleb Jagomägi ja lisab, et kui laps jääb pikalt lutti või pöialt imema, tuleks taas abi otsida teistelt spetsialistidelt – psühholoogidelt.
„Mul on patsiente, kes imevad pöialt veel 12-13-aastaselt ja keda ei saa ravida, sest see anomaalia tuleb pöidla imemisega koguaeg tagasi.“ Ortodoni sõnul ei tohiks vanemad valehäbi tunda, sest sageli on ka laps õnnetu. „Nad (lapsed – toim) annavad endale aru, et ei taha seda teha, aga hakkavad seda alati tegema, kui uinuvad,“ selgitab Jagomägi.
Ortodondi kinnitusel võivad ka haigused hambumust mõjutada. „Meil on järjest rohkem allergilise lapsi.“ Kui lapsel on allergiline nohu ja nina kinni, ei saa ta nina kaudu hingata ning hingab läbi suu. Suu on küll hästi natukene avatud, aga keele asend muutub teistsuguseks. Kui suu on normaalselt kinni, on keel suupõhjas ja n-ö toetab hambakaari. Veidi avatud suus liigub keel ülespoole, hambakaared vajuvad sissepoole ning tekib risthambumus. „Hambakaared lähevad pikaks kitsaks ja kolmnurkseks,“ täpsustab Jagomägi.
Samamoodi muutub ka adenoidse lapse hambakaar. „On tüüpiline adenoidse näokujuga patsient, kellel on piklik nägu, kolmnurkne hambakaar ja suust võime leida risthambumuse.“ Suurte adenoididega lapsed suunatakse kõrva-kurgu-ninaarsti juurde ning adenoid eemaldatakse.
Jagomägi soovitab esimese panoraampildi hammastest teha juba 7-8 aastasel lapsel. Panoraampilte teevad ka hambaarstid. Ülesvõttelt on näha ka üks selline anomaalia, mida muidu ei pruugigi tähele panna. Nimelt ligi 8-10 protsendil lastest ühte jäävhammast suhu ei tulegi. „Seda saab diagnoosida ainult röntgenpildilt,“ märgib Jagomägi ja lisab, et mida varem see diagnoosida, seda parema raviplaani saab koostada.
Kui on näha, et ühe piimahamba all ei ole jäävhamba alget ning hambakaares on ruumipuudus, saab piimahammas välja tõmmata ning külgnevad jäävhambad täidavad augu ise ära. „Kui lõualuude kasvus on erinevusi, siis osadel puhkudel me tahamegi seda piimahammast säilitada, et sinna hiljem proteesi või implantaati panna.“ Siis tuleb see piimahammas kindlasti suus hoida.
Jagomägi kinnitusel saavad küll raviarstid aru, kas suus on piima- või jäävhammas (piimahammas on kujult ümaram), kuid lapsevanem üldjuhul vahet ei tee.
Põhjus, miks üks jäävhammas otsustab tulemata jääda, pole Jagomägi sõnul selge. „Kindlasti on see pärilik – kui vanemal on mõni jäävhamba alge puudu või on teised hambad esimeste kõrval on anomaalse kujuga, võib järgmistel põlvkondadel see hammas puududa.“ Põhjus võib peituda ka selles, et meil hakkab igast hambagrupist viimane hammas rudimendiks muutuma. „Me kõik teame tarkusehamba probleeme, see on viimane hammas.“
Ravi
Hambumusanomaaliaid ravitakse erinevate ortodontiliste aparaatide (enamlevinud on breketid) kandmisega. Suurema anomaalia puhul võib ravi etapiti kesta ligi 10 aastat ning lisaks võib vaja minna kirurgilist sekkumist. Jagomägi nendib siiski, et laste puhul kasutatakse ära kasvuperioodi ning sunnitakse ortodontiliste aparaatidega hambakaari või hambaid õiges suunas kasvama.
Aparaadid pannakse üldjuhul jäävhammastele, sest piimahammaste ümara kuju tõttu ei taha aparaadid hästi suus püsida. „Piimahammaste külge oleme erandkorras aparaate paigaldanud,“ nendib Jagomägi ja lisab, et tavaliselt piimahambad siiski puseriti ei ole.
Jagomägi hinnangul ei ole ka piimahammastega laps veel emotsionaalselt valmis aparaati kandma. „On mõned väga tublid lapsed, kellele oleme teinud varajast ravi, aga me ei saa nõuda 4-5-aastaselt lapselt ärakäiva aparaadi kandmist,“ ütleb Jagomägi. Ortodontilise raviga alustatakse kõige varem 6-8 aastaselt sõltuvalt hammaste arengustaadiumist. Reeglina aga mõni aasta hiljemgi.
Jagomägi kinnitusel järgivad ortodondid veel üht reeglit, mille kohaselt ei panda kooliminevale lapsele aparaati suhu kohe kooli alguses. Kui laps on kooliga harjunud, pannakse aparaat suhu paari kuu pärast. Mõnikord aga hoopis algava kooliaasta kevadel või suvel.
Piimahammaste pealt saab prognoosida jäävhammaste kasvu. „Piimahammaste puhul on näha lõualuude kasvuerinevus, et kas on väike või suur alalõug,“ selgitab ortodont. Ka risthambumus on näha ning saab ennustada ruumipuudust. „Kui lapsel on piimahammaskonna viimases faasis hammaste vahel vahed, on see väga hea. See tähendab, et jäävhambad on tavaliselt suuremad ja neil on koht, kuhu tulla.“
Miks ravida ja palju maksab?
Olenevalt hambumushäire ulatusest, muudab see näokuju ja välimust. Jagomägi on kokku puutunud ka huule- ja suulaelõhedega lastega, kel tuleb omamoodi välimusega hakkama saada, kuid teada on, et teistsuguse väljanägemisega lapsed langevad kergesti eakaaslaste narrimisobjektideks. Lisaks mõjutavad hambumusanomaaliad söömist ja diktsiooni.
Jagomägi soovitab vanematel ortononditega julgelt nõu pidada ning kuigi pikaajaline ortodontiline ravi on reeglina kulukas, kompenseerib haigekassa osa sellest. Riik maksab kinni esimese konsultatsiooni ning diagnostilised kipsmudelid ja röntgenpildid, mille pealt oskavad ortodondid paremini raviplaani koostada.
Alla 19-aastaste laste ortodontilise ravi maksab haigekassa kinni selliste diagnooside puhul:
1) prognaatne hambumus sagitaalse lahiga 9 mm ja enam
2) progeenne hambumus
3) lahihambumus, kui kontaktis on ainult molaarid
4) peetunud jäävintsisiivid või kaniinid
5) kui puudub intsisiiv, kaniin või rohkem kui 1 hammas lõualuu kummalgi poolel
6) huule-suulaelõhe jt näo-lõualuusüsteemi kaasasündinud väärarengud
(allikas: riigiteataja § 64)
Jagomägi kinnitusel tegutseb Eestis veel nn põrandaaluseid ortodonte, kellel pole haigekassaga lepingut ning kelle patsientidele riiklikud soodustused ei kehti. Seetõttu soovitab ta tervishoiameti registrist järele kontrollida, kas ortodondil ikka on tegevusluba.
Ortodont Triin Jagomägi
Tervishoid