Päevateemal: Kas lähed oma lapsele lasteaeda järele õigel ajal?

Tänase päeva arutlusteema tundub olevat see, kas on ikka sobilik laps politseisse viia, kui lapsevanem pole talle õigeks ajaks lasteaeda järele tulnud. Nii otsustati Jõhvi ühes lasteaias Tallinna eeskujul tegema hakata. Mitmetes selleteemalistes artiklites on selge sõnaga ka öeldud, et niisuguseid juhtumeid tuleb väga harva ette või vähemalt polnud ei küsitletud politseinikel ega lasteaiatöötajatel selle kohta mingit aimu.
Loomulikult on igal lasteaial oma patukottidest lapsevanemate nimekiri teada ja esmalt võetakse ikka ühendust lapsevanemaga. On ju ilmselge, et leidub inimesi, kes lihtsalt hilinevadki igale poole ja mitte ainult lasteaeda. Hilinemine näitab enamasti üles vastutusvõime puudulikku arengut, seega on hea, et kroonilistele „valel ajal ilmujatele“ nüüd veidi konnasilmale astutakse. Mis on siis inimesele tähtsam tema lapsest? Kui keegi tunnistab, et selleks on töö või sõbrad või õlu või viimasel minutil mööda poode tormamine, siis peaks ta ikkagi oma väärtuste järjekorra üle vaatama.  
Seda võiks teha nii:

• Tööst võin ma iga kell ilma jääda, kui mul on kombeks alailma hilineda. Pole hullu, kohendan oma harjumusi ja otsin uue töö.
• Poodi saan minna hiljem. Ka koos lapsega. Saan selle poeskäigu muuta tema jaoks arendavaks mänguks. Otsin õige selle kohta materjali, mida teha, et ta mul pidevalt lihtsalt ei jonniks riiulite vahel.
• Sõpradega saab hiljem kohtuda. Pubist saab varem ära tulla.
• Õlut poleks vaja juua, kui mul on väike laps. Ostan selle raha eest talle mandariine.
• LAPS on aga vara ja rikkus, millest ma ei taha ilma jääda. LAPS on mulle oluline, teda ei saa teise vastu vahetada. Laps on iga hetk minu jaoks olemas, ma hoolitsen tema eest niikaua, kuni ta on veel väike. Töökoht saab ilma minuta läbi, pood saab kah, sõbrad saavad hakkama, kui ma pubist ära tulen, õlugi ei vaja mind tungivalt. Laps aga ilma minuta elada ei saa. Ta on väike, abitu. Aitan tal inimeseks saada ja olen tema jaoks õigel ajahetkel olemas. Õige ajahetk on aga minu ja lapse jaoks alati. Kunagi pole last ülearu – nagu võib olla tööga, poega, sõpradega ja õllega. Last on igal hetkel minu jaoks just paras hulk.  ASETAN LAPSE OMA ELUS ESIKOHALE.

Kui antud päevateemat lahata, siis loomulikult on sel mitu tahku: lasteaiaõpetajad, kes soovivad ka õigel ajal koju minna; lapsed, kes on kurvad, et neile järele ei tulda; politsei, keda pole spetsiaalselt lastega tegelemiseks treenitud.  Kui kogu üleliigne lärm teema ümbert eemaldada ja sisu alles jätta, selgub, et tegemist polegi granaatõunaga ja et siit koorub ainult kaks tuuma.
Esimene on see, mida ülalpool käsitlesin. Laps peab olema vanema jaoks esmatähtis. Laps tuleb asetada oma elus esikohale. Vabandused on mõttetud.
Teine kooruv terake on see, et  lastekaitseseaduses on kirjas: “Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.“ Laps, kes unustatakse lasteaeda, vajab kaitset ja abi. Ükskõik siis, mis see põhjus konkreetsel juhul on. Kui tema vanem on sõltlane või tuleb talle purjus peaga järele või ei hooli temast piisavalt, siis vajab see laps teiste teda ümbritsevate täiskasvanute mõistvat ja hoolivat suhtumist. Täiskasvanud, kes märkavad mudilase halba olukorda, peavad lihtsalt omaenese südametarkusega otsustama, milline abiandev organ on igal konkreetsel juhul pädev sellesse sekkuma.