Jonni põhjustanud asi võib ununeda ja kinnikiilunud plaat hakkab uuesti ringi käima, kui suudad meelitustega lapse tähelepanu pettumuselt eemale juhtida.
Issile ei jõudnudki me täna aknast lehvitada, aga seal läheb naabrionu, lehvitame siis talle, või hoopis õuel müriseva tänavapuhastusmasina juhile.
Päeva tip on Lastekaitse Liidu infovoldikust : “Tasa ja targu-Kasvatusvõtted isadele ja emadele”, 2011
Uuendame hetkel kodulehte. Palume varuda veidikene kannatust :-)
Mis teha aga siis kui laps ei rahune vaid hoopis iga jonni ajal taob pead vastu maad ja mööblit?!
Tihti kurdavad vanemad, et laps muutub ootamatult pahuraks ja hakkab jonnima. Laps teatab, et ta on paha laps ja lubab teha midagi, mis pole talle lubatud. Mida siis teha? Nõu annab Kristiine Vahtramäe, Eesti Lastevanemate Liidu koolitusjuht.
Jonnieaks peetakse vanusevahemikku esimesest kolmanda eluaastani, mis toob kaasa eriti ägedaid tundepuhanguid. Selles eas ei taha lapsed enam käituda nii, nagu vanemad sooviksid, ja pealtnäha tähtsusetu põhjus võib vallandada hirmsa vihahoo. Laps katsetab piire.
Psühholoogid on kindlaks teinud, et jonnimises ja ähvardamises ei ole midagi eriskummalist ega tavatut, pigem on see normaalne ja vajalik etapp lapse arengus. Laps nimelt teab, mida ta tohib ja mida ei tohi. Laps kasutab ähvardust oma vanematega manipuleerimiseks, et teid oma pilli järgi tantsima panna. Laps lihtsalt katsetab piire ja teeb oma vanematega n-ö inimkatseid. Mõnel lapsel on jonn märkamatu, teisel aga kaasneb kõva kisa või isegi pikali viskamine. Seda tehakse ikka rahvarohkes kohas ja oluline on, et teised seda ka näeksid. Vanematele on see loomulikult piinlik moment. Taas üritab laps piire seada, lootes, et kui ema ei luba, siis ehk lubab isa või vanavanem. Mida teha? Selline käitumine on seotud lapse temperamendiga, aga on oluline, et lapse vanemad oleksid kasvatuse põhimõtetes ühel meelel ja seda ka siis, kui ollakse väljaspool kodu. Isegi väikelaps taipab, et vanemad käituvad nendega avalikus kohas teisiti kui kodus. Nii ongi soovitatav jonniva lapsega käituda väljas samamoodi kui kodus. Eriti keeruliseks teeb olukorra ema-isa käskude-keeldude erinemine ja see, kui kodus ja väljaspool kodu kehtivad erinevad reeglid. Laps saab teada, et silmakirjalikkus on igati õige ja aktsepteeritav käitumisviis, seega valetamine on lubatud
Keelamise nõiaring
Täiesti loomulik on, et teie laps katsetab piire ja kontrollib piiride ületamise võimalusi. Laps hakkab oma vanemaid provotseerima, kui keelde on liiga palju ja ta tunneb tugevat survet. Sellises olukorras on tavaline, et keelde tuleb veelgi juurde, mis omakorda tekitab üha tugevamaid tundepuhanguid, mis võivad viia asjade loopimisest enda füüsilise vigastamiseni välja. Käske ja keelde ei tohi olla palju, kuid need, mis on kehtestatud, peavad olema kindlad ja alati ühesugused. Kui te näiteks ei luba lapsel mängida noaga, siis nii see on ja ka jääb. Kui laps võtab noa, jälgib ta teie rektsiooni. Kui te kas või ühel korral teete näo, et te seda ei märganud, on see lapsele signaal, et piiride ületamine on lubatud.
Uus piiride katsetamise aeg saabub lastel siis, kui hakatakse kooli minema. Õigemini ei ole jonniperiood seaotud mingil moel kooliga, vaid ikka vanusega ja vajadusega piire ringi seada või siis uuendada. Kuidas paha tuju korral käitutakse, õpitakse ikka kodust ja siinkohal on oluline pesahariduse kvaliteet, mis annab teie lapsele väärtushinnangud ja hoiakud kogu edasiseks eluks.
Jonn on seotud isiksuse arenguga
Enamasti häirivad meid laste juures ikka samad asjad, mida ise teeme, lapsed lihtsalt matkivad meid. Enamasti on tujutseval emal tujutsev laps – karm, kas pole? Mõnel pool turritatakse nurgas ja vaikitakse kangekaelselt ega öelda teisele, miks pahane või vihane ollakse. Tihti pikalt mossitades unustatakse isegi ära, millest asi alguse sai, ja see ajab omakorda vihaseks. Mõnes peres paugutatakse uksi või karjutakse. Kuidas teie peres tülitsetakse ja kas teie käitumine erineb sellest, mis toimus teie lapsepõlvekodus?
Eesti peredes pidavat tavaline olema karjuv ema. Kahjuks on Eesti peredes levinud autoritaarne kasvatus. Vanemad ei eksi kunagi ega vabanda ka kunagi. Pigem süüdistatakse lapsi ja koputatakse lapse südametunnistusele. Ei ole ilmselt võõrad lapsevanema sõnad: “Mina olen kõigest loobunud ja seda ainult selleks, et sinul hea oleks, aga mida teed sina? Sina selle asemel et olla tänulik, lõhud ära minu uue kaelaketi!” jne.
Jonniga saab olla sõber
Kui väldime pingelisi momente ja meil on piisavalt aega lapse jaoks, on jonn ületatav. Mõnel lapsel ei olegi lärmakat jonniaega, teisel tuleb aga see periood ettearvamatult. Lapsed ei planeeri jonni ette. Kui õpime lapse emaotsioone tundma, siis õpime ka jonni ennetama või sellega toime tulema – nii lihtne see ongi. Jonnijat ei tohi karistada, kuid jääge jonnipunni lähedusse, et vajadusel teda aidata. Anna lapsele aega järelemõtlemiseks ja isekeskis arutlemiseks. Me kardame jonni või nuttu, kuna ei tule sellega lihtsalt toime. Meie abitus ajab meid raevu, mille elame taas lapse peal välja (karistame emotsionaalselt või ka füüsiliselt). Üks põhjus, miks kardame lapse jonni, on see, et meid endid on õpetatud tundeid mitte välja näitama ja/või on meid endid tõrjutud – karistatud emotsioonide tõttu. Kui kuuleme lapse nuttu, elavneb meis minevikust pärit valu ja stress, mida me ei taha kogeda.
Vanematele saabub iga uus arenguetapp nende lapse elus ootamatult ja tihti on tunne, et see niidab nad jalust. Oluline on aru saada, mis ajendas teie last nii käituma, et ta raevu sattus.
Armastus võidab jonni
Olgu lapse jonn või tegu nii paha kui tahes, on oluline, et laps teaks, et teie teda armastate. Oluline on, et teie laps saaks olla teie armastuses kindel. Öelge näiteks: “Sinu tegu oli väga halb.” Laps tunneb, et teda ei armastata, kui ütlete: “Sa oled väga vastik laps ja sellised lapsed mulle ei meeldi.” Sellise lausega riivate lapse eneseväärikust ja ta tunneb, et vanemad ei armasta teda. Lapsel tekib hirm, mis pärsib arengut ja tekitab veel suuremaid pingeid.
Jonn on lapse arengus väga oluline etapp ja iga läbitud etapp valmistab nii last kui ka lapsevanemat ette järgmiseks etapiks elus. Ärge sattuge paanikasse, vaid üritage aru saada, mis toimub, ja keerulised olukorrad leiavad lahenduse.