Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühholoog Külli Muug kinnitab, et ootamatult puhkevad jonnihood käivad väikelapse arenguga kaasas ja parim retsept selle raske perioodi üle elamiseks on rahu säilitamine.
Millal jonn tuleb ja kaua kestab?
Esimene jonniperiood on 1.-3. eluaastani. Paljud vanemad räägivad, et esimene või esimesed kaks eluaastat oli laps väga hea, aga äkki oleks nagu üles keeratud ja mingil põhjusel tekivad jonnihood. Teine jonniperiood on kooli minnes.
Kust jonn tuleb?
Jonn tuleb mina-ise perioodiga, kui lapsel tekivad enda tahtmised. Jonn käivitub olukordades, kus meil on kiire: on vaja kiiresti riidesse panna, avalikus kohas midagi teha, näiteks kassa juures maksta. Sellistes olukordades läheb tähelepanu lapselt ära ja lapsevanema enda vajadus on esikohal.
Pisiasjast võib käivituda ahel, mida ei ole võimalik katkestada. Kui jonnihoog on alanud, on see nagu lumepall, mis hakkab veerema ja kui ta on ära lõppenud, on laps rõõmus, nagu polekski midagi olnud.
Tihtipeale on põhjus, miks jonnihoog vallandub, hästi väike – kas ei võetud seda värvi särki, mida laps tahtis või ei antud kapist seda toitu, mida ta tahtis. Paljud põhjused on täiskasvanutele täiesti mõistetamatud.
Kuidas lapsevanem jonniva lapsega käituma peaks?
Kui jonnihoog on peal, tuleks lasta lapsel ära jonnida, sest seda katkestada väga ei saa. Jätta näiteks laps omaette, seda nimetatakse inglise keelses kirjanduses time out. Lasteaias pannakse laps tooli peale keset tuba istuma ja teised ei räägi temaga.
 Lastepsühholoog Külli Muug Foto: Tiina Luht |
Jonniva lapse võib sülle võtta ja rahustada. Kui ta peksab kätega, siis kükitada tema kõrvale maha. Lasta lapsel rahulikult ära jonnida, teda lohutada ja siis uuele katsele minna.
Jonnides võib karjumine minna selliseks, mida meditsiini terminoloogias nimetatakse respiratoorafektiivseks hooks ehk siis karjub nii, et hing on kinni ja näost sinine. Osa vanemaid küsivad, et kas ei ole mingi krambilaadse asjaga tegemist. Tegelikult on see lapse temperamendi omadustest lähtuv korralik jonnihoog.
On see ohtlik?
Üldiselt ei ole, jonn ei ole kedagi ära tapnud. Hingamine on inimesel automaatne. Kui pikka aega hinge kinni hoida, järgneb sellele sügav sissehingamine. Raamatus soovitatakse külm kompress laubale panna või suhkrujooki juua anda, et last rahustada.
Kas pärast jonnihoogu peaks püüdma lapsega toimunust rääkida?
Kuna esimene jonnihoog on 1-3 aastaselt, siis on väga raske seletada, et miks sa nii tegid. Sellises vanuses laste kasvatus käib piitsa ja prääniku meetodil. Ainuke asi, mis aitaks, on see, kui tabate ära, et tuleb jonnihoog ja suunaksite ta muu tegevuse juurde. Kui ta käitub teistmoodi ega hakka jonnima, siis seda positiivselt tasustada.
Kui pikalt jonnihoog kesta võib?
See on väga individuaalne, aga ma ei ole kuulnud, et keegi kurdaks, et päris tund aega jonnis.
Kuidas peaks lapsevanem käituma siis, kui laps hakkab jonnima väljaspool kodu, külas või kuskil avalikus kohas?
Üldiselt vanemad kurdavad, et laps jonnib rohkem kodus, aga on selliseid lapsi, kes on õppinud pisut manipuleerima. Kui laps hakkab avalikus kohas jonnima, viskab end poriloiku pikali, siis tuleb ise hästi rahulikuks jääda ja mitte alluda provokatsioonidele, mis tulevad teiste tublide kodanike poolt, et mis ema te olete jne.
| Teine laps pistis pea aknast välja ja karjus, et appi, tapetakse. |
|
Tuleb lasta tal natukene jonnida, siis üles korjata ja see asi lõpetada. Kui on konkreetsed olukorrad (näiteks jonnib alati poes), siis on võimalik harjutada. Poodi minnes lepite kokku, et ma ostan sulle ühe väikese asja, mille sa välja valid. Kui ta hakkab riiulitelt muid asju kiskuma, siis lähete ära ja ei osta mitte midagi.
Sõpradele külla minnes lepite kokku, et sina seda ei tee. Kui sa seda teed, siis me tuleme kohe ära.
Kas seda saab juba kuni kolme-aastaste puhul ka harjutada?
Poeskäimist kindlasti, aga siis peate poest ära minema nii, et ise tõesti midagi ei vaja. Teisest küljest, kuna jonni puhul tulevad mängu lapse temperamendi omadused, siis kui on kangem tükk, ongi raskem.
Kas võib olla, et mõne pereliikmega jonnib laps rohkem kui teisega?
Tüüpiline lapsevanemate jutt on, et läksin kodust ära ja heas tujus laps jäi hoidja või vanaemaga, aga tulen koju ja tema jonnib. See näitab seda, et lapsel on oma vanematega hästi emotsionaalne side. Kui jonnihood tulevad oma emaga, näitab see turvalist suhet, et laps julgeb oma emaga jonnida. Ma arvan, et laps tunneb siis, et ema on see isik, kellele ta võib kogu repertuaari esitada.
1.-3. eluaastal on oluline ka piiride seadmine. Kuidas õiget tasakaalu leida?
Eestlane on küllaltki autoritaarne kasvataja. Meil on kindlad piirid juba lasteaias. Tüüpilises meie koolis istuvad lapsed esimesest klassist pingis, õpetaja räägib ja siis vastatakse. On kord. Kuna me ise oleme saanud autoritaarse kasvatuse, nõuame seda ka oma lastelt.
Piirid peaksid olema mõistlikud. Kui on liiga palju „ära tee”, „ära puutu”, „ära vaata”, siis tekib trots. Laste mängutoad on väga head kohad, kus lasete lapse lahti ja ta võib seal järelvaataja pilgu all kõike teha.
Piire tuleb proovida lapsega kokku leppida. Kahe- ja kolme-aastaste puhul peate üles leidma need präänikud ja positiivselt kinnitama seda käitumist, mis näitab, et ta pidas sellest kinni.
Väga lihtne meetod on klaaskuulid läbipaistva purgi sees. Kui ma tegin midagi head, saan oma klaaskuuli ja kõik näevad, mitu kuuli mul on. Väikesed lapsed on hästi uhked selliste tulemuste üle. Oleme proovinud ka kleepekatega. See toimib, lapsed on tõeliselt kurvad, kui õhtul selgub, et ei saa kleepekat vihikusse.
Võib juhtuda, et ema ja isa kasutavad lapse kasvatamisel erinevaid meetodeid, eriti kui tegu on traditsioonilise peremudeliga, kus isa käib tööl ja ema on kodus. Kuidas see lapsele mõjub?
See on üsna loomulik, sest me tuleme oma peredest, kus võib olla ettekujutus kasvatusest väga erinev. Põhiküsimustes peaks katsuma omavahel kokkuleppele jõuda. Kui absoluutselt ei jõua kokkuleppele, siis pereteraapia soovitab seda, et on päevade kaupa ära jagatud. Lapsele öeldakse hommikul: „Täna kehtivad ema reeglid”. Et ei ole mõtet isa juurde kauplema minna või et täna kehtivad isa reeglid. Et lapsel oleks selge, milliste reeglitega ta peab arvestama.
Autoritaarse kasvatuse juures on levinud ähvardamine, ähvardamine kollidega, isaga, millega iganes. Kõige mittevajalikum ähvardamine on meditsiinisüsteemiga: „Kui sina hea laps ei ole, tuleb arst ja teeb süsti.” Aga kui laps on tõeliselt haige ja tal on vaja süsti teha, siis kujutate ette seda olukorda.
Olen kooliarstina töötanud ja üks algklasside õpetaja ähvardas lapsi kooliarstiga. Ükskord läksin sinna klassi ning kõik seisid pulksirgelt ja vaatasid hirmunult minu poole. Tuli välja, et õpetaja ähvardas, et kui teie paigal ei istu, siis teid viiakse arsti juurde ja tehakse süsti.
Vanavanemate puhul on veel kollidega ähvardamine: „Kui sa õhtul magama ei jää, tulevad kollid ja viivad su ära.” Ähvardamist ei tasu kasutada.
Milles koolieelikute jonn väljendub?
See on olukordades, kus hakkate kuskile minema ja laps ei pane näiteks neid kingi jalga. Ta on nõus jonnima ja sellest heast üritusest ilma jääma. Kuigi lapsed armastavad vaheldust sama palju kui täiskasvanud, on ikka mingi hirm või ärevus, mis lööb lapse rööpast välja ja ta klammerdub pisiasja külge.
Mida siis tegema peaks, lapsega rohkem rääkima?
Tahtsin siia lisada, et sellises vanuses on selgelt näha kohanemisprobleemid. Need kooliminejad lapsed, kes kuidagi ei harju grupis, väldivadki avalikesse kohtadesse minekut. Mõningatel juhtudel võid nädal ette rääkida ja ta on õhinaga nõus ning kui see üritus kätte jõuab, siis ei julge või taha.
Kas siis peaks jonnivale lapsele järele andma?
Mõni ema küll kurdab, et kui ta laseks lapsel kõiki asju valida, oleks laps nagu kaltsukubu. Mõistlikkuse piirides saab eelkoolieas lapsega kokkuleppeid teha, et sina tee nii, siis mina teen.
Kui oluline on jonnihoogude puhul vanema enesekehtestamine?
Eelkooliealise lapse arvamust saab juba kuulata. Vanemale ei pruugi meeldida see, mida laps ütleb, aga ta saab selle vähemalt ära kuulata. Siit tuleb jälle see autoritaarne kasvatus, et laps räägib siis, kui kana pissib. Lapse arvamust ei küsita.
Teisalt jällegi lapsele ei tasu öelda selliseid viisakusreegleid, et kas sa tuleks nüüd sööma. Ta ei saa sellest aru. Talle tuleb konkreetselt öelda, et tule sööma. Teine asi, mis lapse segadusse ajab, on see, kui on liiga palju valikuid – hommikusöögil helbed, võileib, kohuke. Siis ta ei tea, mida valida.
Kas olete oma töös näinud ka seda, et vanemad karistavad lapsi jonnihoogude pärast?
Olen küll. Vanemal on süümepiinad, et mis ma siis tegema pidin. Toon kaks näidet. Üks laps viskas ennast ülikooli peahoone ees pikali ja karjus nagu kõrist võttis. Inimene tuli peahoonest välja ja ütles, et ta on lastekaitsetöötaja ja võtab lapse ära. Teine laps pistis pea aknast välja ja karjus, et appi, tapetakse.
Mul ühe klassiõe laps oli ülekaaluline, õhtuti sõi pätsi saia moosiga ära. Kui talle saia ei antud, karjus ta 9-korruselise maja korteris niimoodi, et naabrid tulid vaatama, mis lahti.
Laps teab väga hästi, millise käitumisega ta kas häbistab vanemad või saab, mida tahab. Mõnikord on jonn ka sellega seotud. Siis lapsevanem tuleb ja ütleb, et jah, lõin. Füüsilise karistamisega on nii, et need, keda ennast on füüsiliselt karistatud, karistavad ka oma lapsi. Kui ma küsin nende käest, et kui teid ennast füüsiliselt karistati, mis te siis tundsite, siis nad vastavad, et jonn ja trots läks hullemaks, aga oma lapse puhul tundub, et see oli hea meetod.
| Psühholoog soovitab Gertrud Teuseni raamatut „Jonniiga“. „Mõni loeb ja ütleb, et nagu minu lapsest kirjutatud.” |
|
Mina soovitan eestlaste parimat karistusviisi – nurkapanek ehk time out. Vanem ütleb, et ta ei püsi seal nurgas, ütleb, et tahan pissile, jään haigeks, ma ei armastagi sind enam. See kõik tuleb ära kannatada. Nurgas ei pea seisma pikka aega, vaid niipalju, et see aur maha käiks.
Kindlasti ei ole abi näägutamisest, et kui lapsel on jonn üle läinud ja ta on nurgas ära seisnud, siis hakkate näägutama, et mis sa siis tegid. Mõnes teises toredamas olukorras võiks rääkida, et kuule, kas tasub nii jonnida, see ei olnud üldse tore.Tuleb leida endas jõudu, jääda rahulikuks ning tasase häälega öelda seda, mida te tõesti tahate, et tehakse.
Ent vanematele võib vist julgustuseks öelda, et jonnimine on täiesti tavaline?
See on kõikide laste arengus tavaline periood ja läheb üle. Lapsel on natukene raskem periood, kus ta peab elus õppima, et kogu maailm ei keerlegi tema ümber. Muidugi mõni inimene jääb jonni kasutama toimetulekuviisina elu lõpuni. Lisaks jonnihoogudele on kolme-aastastel löömine ja hammustamine.
Need on jonnimisega seotud?
Võivad olla. Kolme-aastasel on löömine ja hammustamine arenguline, sest ta lihtsalt ei oska seletada, mis teda vihale ajab. Just jonnimisega seoses hakkab ta, väike rusikas püsti, vahel ka vanemaid lööma.
See läheb ka üle?
Läheb. Kui ta oskab paremini seletada, mida ta tahab või oma soove sõnaliselt väljendada, siis ta ei tule kohe lööma. Pärast kolmandat eluaastat, kui sõnavara areneb, peaks juba õppima midagi muud kasutama.
* Algusfraas laulust „Jorupill jonn”.
Sigrid Sõerunurk