Kui olete otsustanud rasestuda, ärge tarvitage rasestumisvastaseid vahendeid ja elage tavapärast seksuaalelu.
Kuidas teada saada, millal on fertiilne periood?
Kalkuleerimine. Kui teie tsükkel on regulaarne, võite menstruatsiooni-kalendrit pidades välja arvestada, millal toimub ovulatsioon. Harilikult toimub ovulatsioon 14 päeva enne järgmise menstruatsiooni algust. Kui märgite järgmise menstruatsiooni esimese päeva kalendrisse, on lihtne eeldatavat ovulatsiooni-päeva kalkuleerida. Kõige suurem tõenäosus on rasestuda kaks päeva enne ja kaks päeva pärast ovulatsiooni, s.t. nelja-päevase perioodi jooksul.
Kui teie menstruatsioonitsükkel on ebaregulaarne, ei ole võimalik ovulatsiooni toimumise päeva antud meetodit kasutades arvestada.
Tunnetamine. Üsna sageli annab ovulatsiooni toimumisest naisele aimu organismi üldise seisundi muutumine. Enne ovulatsiooni on tunda intensiivistuvat valu külgedel ja alakõhus, pärast ovulatsiooni levib valu üle kogu alakõhu. Ovulatsiooniga võib kaasneda ajutine puhitustunne kõhus, mõnikord valulik roojamisvajadus, kõht on pinges ja tundlik. Hiljem valu ja ebamugavustunne alakõhus järk-järgult vähenevad ja kaovad, vedeliku ja läbipaistva vaginaalse vooluse hulk suureneb. Neid sümptomeid nimetatakse tsükli keskosa valuks ja need annavad tunnistust sellest, et ovulatsioon on toimunud ning et võimalus rasestumiseks on suurim.
Mõõtmine. Ovulatsiooni päeva saab määrata ka basaaltemperatuuri mõõtmise teel. Basaaltemperatuuri võib mõõta kõikide loomulike kehaavade kaudu (tupp, pärasool, suu) hommikul vahetult pärast ärkamist enne voodist ülestõusmist. Menstruatsioonitsükli esimesel poolel on kehatemperatuur ligikaudu 36,5°C, pärast ovulatsiooni tõuseb temperatuur üle 37°C. Taolist basaaltemperatuuri kõverat nimetatakse kahefaasiliseks ning see näitab, kas ovulatsioon on toimunud. Kui menstruatsiooni ei alga ja basaaltemperatuur ei lange, s.t see jääb üle 37°C, on naine rasestunud. Kui naise kehatemperatuur on suurenenud mõnel muul põhjusel, ei ole antud meetod usaldusväärne.
Kui kiiresti on võimalik rasestuda?
See on väga personaalne. Ligi 85% naistest rasestuvad juba esimesel aastal. Muretsemiseks on põhjust juhul, kui naine, olles regulaarselt seksuaalvahekorras, pole rasestunud kahe aasta jooksul. Sel juhul tuleks välja selgitada viljatuse põhjus ja läbi teha ravikuur.
Rasestumise kohta on levinud mitmeid ebatõeseid müüte. Näiteks, et tütarlaps ei ole esimese seksuaalvahekorra ajal rasestumisvõimeline; et naine rasestub ainult orgasmi ajal; või et rasestumine ei ole võimalik menstruatsiooni ajal. See kõik ei ole tõsi! Suguküps tütarlaps võib rasestuda ka oma kõige esimese seksuaalvahekorra ajal. Tütarlaps, kellel on toimunud ovulatsioon ning ta on seejärel seksuaalvahekorras, võib samuti rasestuda, ehkki tema elu esimese menstruatsioonini jääb veel kaks nädalat. Naised, kellel on lühike tsükkel ja pikk menstruatsiooniperiood, võib võimalus rasestuda veritsuse viimastel päevadel olla suurim.
Mis on viljatuse põhjusteks?
Viljatus võib olla tingitud nii naise kui mehe terviseprobleemidest ja seetõttu uuritakse partnereid alati koos. Esiteks määratakse sperma koostis, liikuvus ja hulk. Seejärel viiakse läbi test, mis jälgib, kuidas spermatosoidid liiguvad läbi emakakaela lima – nende vähene aktiivsus võib olla üheks viljatuse põhjuseks. Mõnikord, tingituna immunoloogilisest koostoimest, kaotavad spermatosoidid emakakaela lima läbimisel oma liikuvuse, s.t et limas olevad rakud “võitlevad” spermatosoidide kui võõrkehade vastu.
Munajuhade mitteläbitavus võib samuti olla üheks viljatuse põhjuseks. Väga sageli on munajuhad mitmesugustest haigustest tingitult kas osaliselt või täielikult ummistunud ning seetõttu on munaraku liikumine emaka suunas ja kohtumine spermatosoididega takistatud. Juhade ummistuse kõige sagedasemateks põhjusteks on korduv munajuhapõletik või endometrioos. Mõningatel naistel võivad munajuhad olla emakavälise raseduse tõttu kahjustunud. Juhade läbilaskvust kontrollitakse laparoskoopiliselt või pärast kontrastaine süstimist röntgeni abil.
Polütsüstiliste munasarjade sündroom või muud päritolu munasarjade talitlushäired, millest tingitult munarakud munasarjas ei valmi, ovulatsiooni ei toimu ja rasestumine on võimatu, on samuti levinud viljatuse põhjuseks. Ajuripatsi (hüpofüüsi) talitlus, mis reguleerib kogu tsüklit, on võrdselt oluline.
Hormoonide tootmise hüpofüüsis võivad katkestada erinevad haigused või emotsionaalsed seisundid. Anoreksia (alatoitumine) “ideaalse” figuuri saavutamiseks on ajuripatsi talitlushäirete üks sagedasemaid põhjuseid. Hormonaalhäireid diagnoositakse menstruatsioonikalendri ja basaaltemperatuuri-kõvera analüüsimise teel, samuti testide kaudu, millega määratakse hormoonide sisaldus veres.
Millised on võimalused viljatuse raviks?
Käesoleval ajal on meditsiini kasutuses laialdased võimalused aitamaks viljatutel paaridel saada last. Viljatusravi, selle kestus ja edukus sõltuvad suuresti viljatuse põhjusest. Üsna sageli piisab lihtsalt sperma viimisest emakasse läbi “surmava” emakakaela lima, kuid mõnikord võib ravi olla aeganõudev ja keeruline.
Munasarjade või ajuripatsi talitlushäirete puhul on kõige tavalisemaks raviks kontratseptiivid, mis reguleerivad hormoonide tasakaalu. Pillide võtmise katkestamisel suureneb rasestumise tõenäosus juba esimeste tsüklite ajal. Mõningate naiste puhul valmistatakse organism kontratseptiivide abil rasestumiseks ette ning seejärel “ovulatsioon forsseeritakse”.
Kaasaegne meditsiin suudab aidata isegi juhul, kui naise munajuhad on ummistunud, eemaldatud või kui mehe sperma viljastamisvõime on madal. Tänapäeval suudab meditsiin aidata erinevatel juhtudel, mille puhul varem olid paarid määratud lastetuks jääma. See kõik on saanud võimalikuks tänu IVF-ile (kehavälisele ehk in vitro viljastamisele). Kunstliku viljastamise käigus lastakse munarakul valmida naise kehas, seejärel võetakse munarakk välja ja viljastatakse mehe spermaga in vitro. Hiljem viiakse embrüo/feetus süstimise teel ema emaka limaskesta. In vitro viljastamist on Eestis edukalt rakendatud juba kümmekond aastat ning ravi on andnud suurepäraseid tulemusi, tuues lapsevanemarõõme paljudesse peredesse.
Milline on kontratseptiivide mõju viljakusele?
Ehkki kellelgi pole kahtlusi selles osas, et kondoomide või loomulike rasestumisvastaste meetodite rakendamine võiks mõjutada viljakust, on siiski üsna palju müüte levinud hormonaalsete kontratseptiivsete meetodite kohta. Tänapäeval, mitte teades, kuidas kaasaegsed rasestumisvastased meetodid toimivad, suhtuvad naised ikka veel kõhklevalt kontratseptsiooni “ilma menseseta” arvates, et see võib viljakust vähendada. See on täiesti vale suhtumine.
Enamik kaasaegseid rasestumisvastaseid meetodeid, nagu näiteks emakasisene hormonaalne süsteem “Mirena” või pillide tarvitamine tsükli pikendamiseks, annavad tegelikult naisele võimaluse menstruatsiooni vältida teatud perioodiks, mil ta ei soovi rasestuda. Menstruatsioon jääb ära seetõttu, et emaka limaskesta viljastumisvõime, mis taastub kohe pärast pillide tarvitamise lõpetamist või “Mirena” eemaldamist, on ajutiselt peatatud, mitte aga munasarjade talitluse pärssimise tõttu – nagu see oli varemalt. Kirjeldatud emakasisene toime ei mõjuta viljakust.
Näiteks taastub viljastumisvõime pärast hormonaalse süsteemi “Mirena” eemaldamist sama kiiresti kui pärast vasest spiraali eemaldamist. Samuti ei mõjuta viljastumisvõimet rasestumisvastaste tablettide pikaajaline kasutamine. Naised, kel ei õnnestu rasestuda ja kes on pille tarvitanud pikema aja jooksul, kalduvad üsna sageli ebaõnnestumises “süüdistama” rasestumisvastaseid vahendeid. Tegelikult on see vastupidi.
Rasestumisvastaste tablettide kasutamine ajutiselt “peidab” naise viljatuse põhjuse, mis tuleb taas nähtavale, kui naine lõpetab pillide võtmise. Progestiini depoosüstid pärsivad munasarjade tegevust kõige enam ning seetõttu kulus naiste puhul, kes taolisi süste said, viljakuse taastumiseks kauem aega; nimetatud süste kasutatakse ja määratakse praegu rasestumisvastasel eesmärgil väga harva.
Allikas: Meelespea.net