Me kõik oleme šokeeritud tänasest õnnetusest. Me elame eneses läbi seda juhtumit. Nutumaik tuleb kurku, kui sellele mõtleme. Kuid me pole keegi sellest nii valusalt puudutatud kui lapse omaksed. Nad olid usaldanud lapse hoiule paika, kuhu me kõik oma lapsed hommikul viime ja kust me nad õhtul koju toome.
Hoolimata sellest, et see paik on turvalisuse üks sümboleid, juhtus siiski õnnetus ning maailm on ühe väikese armsa poisslapse võrra vaesem.
Kõik, kes on kaotanud lähedase inimese, teavad seda ängistust, valu ja rahutust, mis jääb hinge lahkunu lähedastele. Saatus on olnud ebaõiglane ja me küsime: miks?
Kasvatajad ja ülejäänud lasteaia personal on ilmselt väga sügava sisemise võitluse teel. Nende hinge jääb närima paratamatu küsimus – kas nad oleksid saanud õnnestuse ära hoida? Kui nad oleksid olnud seal juures varem, kas nad siis oleksid saanud lapse päästa? Mida nad oleksid pidanud tegema teisiti, et väike poiss oleks õhtul elusalt vanemate käte vahele jõudnud?
Me kõik teame, et ükski kasvataja ei soovi sellist koormat kanda. Täna on päev, mil paljud (eelkõige kasvatajad ja lasteasutuste töötajad) endasse vaatavad. Kas me võtame turvalisust kodus, lasteaias, koolis liiga iseenesest mõistetavalt? Kas me oleme valvsad ja teadlikud ohtudest, mis meid ümbritsevad? Kas me teame, mida peab tegema, et neid võimalikke ohtusid likvideerida?
Kuid see koorem ei ole vaid kasvatajate kanda. Mina pööran pilgu riigi ja linna poole, kes kemplevad lasteaedade rahastamise üle. Miks on lasteaedades katkised mänguväljakud, lõhkised mänguasjad, ohtlikud vanad seadmed, külmad ja hämarad ruumid? Kas midagi hirmsat peab alati juhtuma, et avada linnaisade ja riigimeeste silmad?
Ma ei tea, kuidas teised mõtlevad, kuid mina julgen küsida: “Kas kaudselt pole selles süüdi valikud, mida linn tegi, kui jättis lasteaiad rahata ja otsustas hoopis minna propaganda peale, mis kellelegi kuskil lisaväärtust ei loo ning ühiskonda turvalisemaks ja paremaks ei muuda?”
Mulle meenub hetkel hirmunud lasteaiajuhataja, kes ükskord koosolekul neelas parema meelega alla lastevanemate pahameele, kui et oleks riskinud oma töökoha kaotamisega, protestides alarahastuse vastu. Alarahastuse tõttu töötas ta ise ja lapsed mängisid pimedates ruumides. Ruumid olid jahedad ning lapsevanemad toetasid lasteaeda, tuues sinna tualettpaberit, joonistustarbeid jmt., et asutus saaks normaalselt toimida. Samuti oli seal kaadri voolavus suur. Katseajal sai palka vähem maksta ning sellise pideva kaadrivoolavuse arvelt oli kokkuhoidlikum majandada. See kõik tundub mulle hetkel relevantne.
Mul on kahju seda sõnumit postitada. See võib teha haiget hukkunud väikelapse lähedastele ja neile, kes selle õnnetuse lähedal olid. Otsest süüdlast ei eksisteeri, kuid vaadakem asju uue pilguga. Vaadakem asju uue pilguga ka seal üleval linna juhtides ning inimeste rahadega mängides. Siin pole mul midagi edasi rääkida. Me kõik saame aru, mis vale ja mis on õige.
Ja lõpetuseks.
Ehk on meil endal võimalik kodus, õues, lasteaias, koolis või kus iganes me oleme, ümbruskond uue pilguga üle vaadata. Katkised asjad võivad olla ohtlikud. Vaadakem väikeste järele ning ärgem võtkem asju iseenesest mõistetavana.
Blogi