Tavaliselt on Eestis üksikvanemluse põhjuseks see, et vanemate kooselu lakkab või lahutatakse abielu. Näiteks 2008.a lahutanud pooltel peredel oli alaealisi lapsi ning kokku puudutas 2008. a vanemate lahutus 2500 last. Kuna registreerimata kooselud on Eestis samuti väga levinud, võib oletada, et teist samapalju lapsi kannatas, kui läksid lahku niisama koos elanud vanemad.
2000. aastatel on olulisel määral vähenenud nende laste arv, kes kelle sünniakti polegi isa nime kantud või on seda tehtud ema ütluste põhjal. 2000. a moodustasid vallaslapsed ehk tuvastamata isadusega lapsed kõigist elussündidest 18%, 2008. a aga 7% – 1180 last. Siin võib põhjuste hulka arvestada isade kasvanud teadlikkust ja huvi oma lastega tegeleda, aga ilmselt ka koolidesse viidud põhjalikumat seksuaalkasvatust ja teadlikumat sündimuskäitumist üldse. Ilmselt juhtudel, kui teatakse, et isast niikuinii tolku lapse kasvatamisel pole või ta ei tunnista näiteks oma isadust, jäetakse isa nimi sünnidokumenti kandmata ka puhtmateriaalsetel põhjustel.
Nii saab üksikema taotleda üksikvanema lapse toetust. Samas on lapse suhtes väär jätta isa andmed sünnidokumenti kandmata, sest see riivab lapse õigust tunda mõlemaid vanemaid. Riigi poliitika ei tohiks ametkondade arvates ei otseselt ega kaudselt soodustada tuvastamata isadusega laste sündimist. See võib olla põhjuseks, miks üksikvanema toetused on püsinud samad juba palju aastaid, hoolimata vahepeal toimunud meeletust elukalliduse tõusust.
Üksikemasid tekib ka nn „üheöösuhete tagajärjel“, sest 2008. a sündis 500 last just niimoodi, et vanemad polnud abielus ega isegi elanud mitte koos. See arv moodustas 3% kõigist elussündidest. Mitte alati ei saa öelda, et neil emadel on püksivärvliga probleeme, vaid sageli võib põhjus olla hoopis selles, et ema ei soovigi elada koos lapse isaga.
Üksikvanemluse tekkepõhjuseks võib olla ka teise poole surm. Eestis on eelkõige levinud tendents, et mehed kipuvad enne õiget aega surema. Põhjusi võib üles lugeda mitmeid: suur töökoormus seoses enneolematult madalate palkadega, mis sunnib lisatöid otsima; riski- ja sõltuvuskäitumine, mis tähendab siis purjus peaga autorooli istumist ja kihutamist; narkootikumide ning alkoholi kuritarvitamine; põhjuste hulka võib ka lugeda õnnetused ja vigastused, mis saadakse kas töö käigus või vabal ajal ekstreemkäitumist harrastades.
Üksikvanemlus pole stabiilne seisund, sest üksi jäänud vanem võib leida endale uue partneri, samuti võib muutuda lahkunud poole osadus lapse kasvatamisel positiivses suunas. Üksikemadus võib olla nii naise teadlik valik kui ka soovimatult tekkinud olukord. Riigil tuleks teha mõlemas suunas tööd: esiteks, tagada kõigile lastele, ka isata või emata lastele, normaalsed võimalused äraelamiseks ja teiseks, teha eeltööd selle nimel, et ennetada soovimatult tekkinud üksikemadust.
Praktikas tähendab see seksuaalkasvatuse tõhustamist ning noortele rasedusvastaste vahendite senisest paremat tutvustamist, samas ka vahendite hinna reguleerimist nii, et need oleksid kõigile taskukohased. Tundub, et noored suudavad hinna tõttu osta vaid kondoome (kui sedagi). Teadupoolest pole ei kondoomid ega ka SOS-pillid kõige turvalisem rasedusvastane vahend. Kui noored ei tea teisi võimalusi või ei suuda osta tõhusamaid vahendeid, eksisteerib ikkagi suur võimalus soovimatuks rasestumiseks või koguni vajaduseks aborti teha.
Allikas: ajakiri Sotsiaaltöö 2/2010
Vanemaharidus