Kas vägivaldse sisuga videomängud mõjutavad laste käitumist?

Saksamaa kaalub kõigi vägivaldsete videote keelustamist ja New Yorgi osariigi senat kiitis heaks eelnõu, milles muudetakse kriminaalkuriteoks vägivaldse sisuga videomängude müük alaealistele, määrates selle eest kuni nelja-aastase vanglakaristuse.  Virginia Tehnikaülikoolis tulistanud Cho Seung-Hui (32 hukkunut) oli enda sõnul innukas populaarse meeskonnatööl põhineva tulistamismängu mängija. Dylan Klebold ja Eric Harris olid Doomi ja Wolfensteini fännid, nad vihjasid nendele mängudele videos, mille nad jätsid politseile pärast Columbine’i veresauna (13 hukkunut). Oled sa mures, et sinu laps viidab liiga palju aega arvutiekraani ees vägivaldsete videomängude seltsis?
Ann Giordano Denverist , kes piirab oma poegade Playstationiga mängimise aega 30 minutini päevas, ütles, et ta leidis oma lapsed (8 ja 6-aastase poja) olevat pärast videomängude mängimist üksteise vastu tavalisest agressiivsemad või siis lihtsalt ärritunud. Ta ei luba mängida ühtegi videomängu, mis on avalikult vägivaldne, aga isegi pehmeloomulisemates neist lastakse tavaliselt laserpüssidest või sõidetakse autosid puruks ning kuulatakse väga valju muusikat. Ann väidab, et ta ei tea, miks, kuid talle tundub, et need tempokad videod muudavad lapsi pärast mängu palju altimaks end välja elama. Nad muutuvad üksteise vastu agressiivseks, pingutavad sellega üle ja teevad selle tulemusel üksteisele haiget.
Dr. Craig Andersoni, Iowa osariigi ülikooli psühholoogiaprofessorit ja uue raamatu „Vägivaldsete videomängude mõju lastele ja noorukitele“ kaasautorit, peetakse sageli üheks kõige mõjukamaks vägivaldsete videomängude eksperdiks. Oma uurimustööde käigus nende mängude mõjust laste arengule leidis ta ühes hiljutises uuringus, et polnud tähtis, kas mängud olid väliselt agressiivsed või mitte. Vaatamata armsatele karakteritele ja õnnelikule muusikale ilmutasid lapsed pärast nende mängimist ligemale 40% tõenäosusega suuremat agressiivsust.
Mis toimub inimestega, kes tarbivad vägivaldset meediat – TV, filme või mänge? Selle taga on hulk teaduslikke uuringuid, mis on välja selgitanud selle, et lühikese aja jooksul mängu mängimise ajal on pea täis erinevaid omavahel seotud vägivaldseid mõtteid, mis pidevalt üksteist võimendavad.
Selles riigis (USAs – toimetaja märkus) on viie- ja kuueaastaseks saanutest enamikul teadmised selle kohta, kuidas kellelegi haiget teha, kellegagi kakelda või kedagi tulistada. Kui sa mõtled vägivallale, siis on sinu aju ja su teadmised vägivalla kohta esikohal. Mida see tähendab? Kui sa mõtled agressiivseid mõtteid ja seejärel satud olukorda, kus sind provotseeritakse, kas või kergelt, suurendab see tõenäosust, et pead seda mõnevõrra tõsisemaks ja tahtlikuks. Siis vastad  samuti agressiivsusega. Niisugune võimendav mõju on kirjeldamist leidnud mitmetes tänapäevastes teadusuuringutes ning see ei käi ainult meedias nähtava vägivalla kohta. See on suhteliselt lühiaegne efekt, mida oleme näinud lastel esinevat pärast seda, kui nad on vägivaldse sisuga videomänge mänginud.
Pikaajaline mõju.  Mõtle igast tegutsemise korrast kui ühest osast õppeprotsessis. Me teame, et mistahes otsuste korduv tegemine või millelegi korduv mõtlemine süvendab seda mõtteviisi. Kui soovite meelde jätta telefoninumbrit, siis võite seda telefoninumbrit valida neli-viis korda ja seejärel unustate selle taas. Kuid kui kordate seda tegevust iga päev kahe-kolme nädala jooksul, siis ei ole teil enam vaja seda telefoninumbrit üles otsida, sest kordamise tõttu on see salvestunud teie pikaajalisse mällu. Kui nüüd mõelda, et päevast päeva kellegi vastu suunatud vägivaldsete otsustuste tegemine videomängudes on samuti õppeprotsess, siis kindlasti see nii ongi. Mõlemal juhul on kordamine oluline. Sellepärast arvataksegi niisugusel vägivaldse sisuga videomängude mängimisel olevat ka pikaajalise mõju. Isiksus teeb selle mängu käigus läbi põhjaliku muutuse. Selline laps, kes vaatab palju vägivaldse sisuga TV-saateid või mängib sellise sisuga videomänge, on harjunud maailma pidama karmiks kohaks, kus kõigele on kohane reageerida vägivallaga või agressiivselt, ja seda palju tõenäolisemalt kui tema eakaaslane, kes niisuguste asjadega kokku ei puutu.
Mõned olemasolevad ohumärgid. Näiteks on teie laps on muutunud koolikaaslaste suhtes konfliktseks või  tal on probleeme õpetajatega. See nähtus aina sageneb, sest lapsed on üldiselt muutunudki agressiivseks. Aga need on väga hilised hoiatussignaalid. Palju kahju on selle koha pealt juba tekitatud. Kuid kui te olete midagi sellist märganud, on see märk, et videomängude mängimist tuleb ajaliselt piirata, mis omakorda on raske küsimus ja sõltub mingil määral teie lapse east. Viieteistkümneaastasega on juba palju raskem toime tulla kui seitsmeaastasega. Teismeliste seas on eakaaslased ülikõrgelt hinnatud, kuid siiski saab veel midagi ära teha, püüdes temaga vajalikke elupõhimõtteid läbi arutada. Kui laps on juba vägivaldsete mängude mõju all ja nende mängijatega kambas, võib arutada temaga eakohasel viisil vägivaldsete mängude kahjulike mõjude üle, mis võimaldaks tal leibkonnas keelatud mängude asemele leida vähem agressiivsed.
Kuidas sellega ka poleks, ei ole dr Anderson päriselt siiski videomängude mängimise vastu. Ta ütleb, et on ise videomängude fänn. Ta arvab, et videomängud on või vähemalt võiksid olla suurepärased õppevahendid. Mida nad õpetavad, sõltub suuresti nende sisust. Tema enda lapsed kasvasid üles videomänge mängides, kuid nad ei mänginud vägivaldseid. Paljud mängud on hariva sisuga. Mõned muidugi pole ka, aga ikkagi nad arendavad teatavaid oskusi, nagu näiteks ruumi tajumise oskust, käe ja silma koostööd ning lisaks õpitakse seda, kuidas oma arvuti taga end mugavalt tunda. Ikkagi on mõttekas kehtestada piiranguid, hoolimata sellest, kas on tegemist vägivaldse sisuga mängudega või mitte. Piirake oma laste  mängimise aega! Tänapäevased lapsed on aheldatud 40-50 t nädalas ekraani ette, kui lisate TV ja video, see teeb rohkem aega, kui nad koolis veedavad ning siia pole arvestatud seda, kui nad õppetükke kodus arvuti taga ette valmistavad. Lapsed peaksid ka väljas lõbutsema koos eakaaslastega ning veetma aega koos perega – mängima lauamänge, kaardimänge või pallimänge või lugema.
Kui olete märganud oma lapses vägivaldsuse kasvu pärast videomängude vaatamist, kuidas tuleks siis toimida? Dr Anderson vastab julgustavalt, et poisist, kellel pole muid riskifaktoreid ning kes mängib nädalas mõnel päeval tund aega arvutimänge, ei saa veel koolitulistajat. Vägivalla ekstreemsemad vormid nagu koolitulistamine või paljudega kaklemine tekivad vaid siis, kui koos esinevad mitmed riskitegurid. Kui uurida Columbine’i, Paducah’, Kentucky või Virginia koolitulistajaid, selgub, et nende puhul olid esindatud mitmed riskitegurid.
Kuna oleme hakanud mõtlema meedias pakutavale vägivallale alles viimaste aastate jooksul, leiame, et see on lihtsalt üks agressiivset käitumist vallandav lisafaktor. Ilma lisariskifaktorita inimestel võib vägivaldsete videomängude mängimine põhjustada näiteks koolis suurematesse kaklustesse sattumist, kuid see ei tee temast veel koolitulistajat. Kui lapsel esineb teisigi riskifaktoreid, on suurem tõenäosus, et ta ei võitle koolikaklustes lihtsalt paljaste kätega pekstes või kedagi lüües, vaid tekitab juba palju tõsisemate tagajärgedega kahju, kasutades võitluses kive, kaikaid või nuga.
Dr Anderson soovitab tavaliselt kodudes vägivaldsete mängude mängimine ära keelata. Kui see küsimus päevakorda kerkib, on siinkohal hea rääkida lapsega  elu põhiväärtustest, selgitada, kuidas lahendada vaidlusi ja konflikte vägivallata. Need vestlused on lapsele kasulikud. Igal juhul tuleb selgitada lapsele, et vägivaldsed lahendused on sobimatud ja et lahkarvamiste lahendamiseks võib alati leida ka ilma vägivallata mooduse.
Allikas: EmpoweringParents