Miks minna lapsega mänguväljakule?

Laste mänguväljakuid on palju erinevaid, kuid neid ühendav omadus on see, et nad on suunatud laste arendamisele. Väikelaps vajab harmooniliseks arenemiseks mitmesuguseid tegevusi, millest tema füüsilise poole arendamine on vaid üks pisike osa. Kindlasti saab seda aga lugeda väga tähtsaks lapse kui isiksuse terviklikus arengus. Väidetakse, et väikelastel ei tule esimese kahe eluaasta jooksul ette tõsisemaid vigastusi. Nende raskuskese on madal, luud elastsed ning nad ei roni ka reeglina nii kõrgele, et end eluohtlikult vigastada või oma luid murda. Teine asi on muidugi sellises vanuses lastega toimuvad  õnnetused, mis juhtuvad tänu lapsevanemate hooletusele – treppidest ja akendest allakukkumine on puhtal kujul lapsevanema liiga vähese ettenägelikkuse vili.
Milline on mänguväljakul pakutavate võimaluste  roll väikelapse arengus?
Kiiged, kiikumisköied ja nöörredelid
Kiikumine ja köie otsas keerlemine arendavad lapse ruumitaju, muudavad last julgemaks ja enesekindlamaks. Kui mänguväljakut pole läheduses, aga teil on aias  või maja lähedal suuri puid,  võite  mõne tugevama oksa külge siduda istmega kiikumisköie. Kiige võib kinnitada ka garaaži uksepiida külge, kuid sama võimalus on ka avaramas korteris täiesti olemas. Seejuures tuleb kasutada tugevaid konkse, teate isegi, miks. Kiige peab saama vajadusel oma kohalt  eemaldada. Väikelapsed kiiguvad ka nöörredeleil: astuvad alumisele pulgale ning kiiguvad ja keerlevad. Kui olete kuskile riputanud kiikumisköie, siis selle alumisse otsa võite siduda pulga, millest kätega kinni hoides laps saab kiikuda või keerelda. Köie võib samuti kinnitada nii uksepiida kui puuoksa külge.
Köiest võrgud
Köiest võrgul ukerdamine, üle puutüvede või müüri upitamine, jalgrattaga sõitmine, trepiastmetel hüplemine, kiikumine ning muruga kaetud nõlvakutest alla veerlemine arendab lastes tasakaalutunnetust.  Mänguväljakutel on palju erinevaid kald- ja püstasendis võrke, mida mööda on võimalik ronida. Sageli hoiatavad vanemad  lapsi küll liiga kõrgele ronimise, küll kukkumise eest. „Vaata, et sa ei kuku!“  või „Ära roni nii kõrgele!“ on väga levinud fraasid turnimisplatsidel. Selle asemel võiks vanem üritada olla lapse juures, et ta vajadusel kinni püüda või teda toetada. Lapsed on muidugi erinevad, ühed vajavad pidevat heakskiitu, et üldse kuhugi ronima hakata, teised kribivad kiirelt kuskile kõrgele, mõtlemata, kuidas hiljem sealt alla saada. Kui last aga liiga sageli hoiatada, võib teatul hetkel tema elus saada keelatud asjade tegemisest hoopiski tema leivanumber, et vanema tähelepanu endale tõmmata.
Liurajad ja batuudid
Liulaskmine, hüppamine ja ronimine annavad lapsele tasakaalutunnet, samuti oskust oma liigutusi koordineerida ja kontrollida. Ja see kõik meeldib neile! Olete ju tähele pannud, kuidas väikesed lapsed ei jaluta teie kõrval, vaid aina hüplevad. Nad armastavad liugu lasta nii jääl, mäenõlval kui ka liumäel. Kelgutamine on nende lemmiklõbu talvel, aga kevadel – suvel – sügisel mänguväljakul ei tohi riiete määrimise kartuses lapsel liulaskmist kah keelata. Parem siis juba mänguväljakule minnes mingid mäkerdamisriided selga panna, kui pidevalt paanitseda riiete puhtuse pärast. Uskuge – see, et laps on natuke räpane, pole maailmalõpp. On olemas ju pesumasinad, pesupulber ja vesi, miks muretseda siis plekkide pärast.  Batuutidel hüplemine arendab suurepäraselt lapse tasakaalu. Olete ju tähele pannud, kuidas lapsed kontrollivad kõik asjad üle nende hüppamiskõlbulikkuse suhtes. Mida vetruvam, seda lahedam! Batuut on mõnus, vajalik ja arendav ese. Siinkohal tuleb ka öelda, et batuudil hüppamise turvalisuse eest vastutab alati vanem. Väike laps ei pea sellele mõtlema, et tal oleks ohutu hüpata. Mida ohutuse tagamiseks ette võtta, jääb iga vanema enda nuputada.
Kuidas last kiita tema tegutsemise eest?
Lapse kiitmine mänguväljakul  ja muidu ka võib toimuda mitut moodi. Kui last kiita umbes nii: „Küll sa olid tubli, ronisid nii kõrgele!“, saavad hoogu sellest tema saavutusvajadused ja temas süveneb püüe üha enam saavutada, et kellegi heakskiitu pälvida. Saavutusvajadus on meie elus paratamatult tähtsal kohal.  Samas ei tohiks unustada asjaolu, et edaspidises elus mängib tähtsamat rolli siiski lapse enesehinnangu kujunemine. Enesega rahulolu on elus väga oluline. Selleks, et laps tunneks end oma nahas hästi, võiks teda julgustada hoopis näiteks sõnadega: „Küll seal kõrgel võib ikka huvitav olla!“ Laps ei püüa siis iga hinna eest vanema tähelepanu saada oma tegudega, vaid üritab toimuvat enda jaoks lahti mõtestada: milline tähtsus on tema jaoks sellel, et ta oli kõrgel, mitte sellel, et ta saavutas vanemalt kiidusõnad. Heakskiidu saavutamiseks tehtud teod ei pruugi lapse enesehinnangut upitada, pigem võib ta mõelda järgmine kord millegi ebaõnnestumisel, et ta on kehv. Kui pöörata tähelepanu hoopis lapse tunnetele tema tegevuste käigus, hakkab ta pöörama rohkem tähelepanu enda sisemuses toimuvale ja kasvab vaimselt tugevamaks isiksuseks.
Kes arvab ära, milline Tallinna linna laste mänguväljak on pildil või kus see asub?