Viimastel aastakümnetel on meditsiinilises sünnitusabis kasutusele võetud rida uusi tehnikaid ja ravimeid, kuid sageli on sünnitusabi osutamisest saanud eesmärk omaette.
Ikka on kahtlejaid, kes ütlevad: jaa, hästi kõlab, aga sünnitusabis on eelkõige vaja tagada turvalisus ja alles teises järjekorras on vaja olla inimlik. Võin vastata sellele: sünnitus on turvaline ainult siis, kui see on inimllik.
Fil. magister, ämmaemand Susanne Kühnel.
Uue tehnika kasutuselevõtt on päästnud lugematute emade ja laste elusid, kuid neid algselt patoloogiliste kõrvalekallete ravimiseks mõeldud vahendeid on järjest enam kasutama hakatud ka ise edenevate ehk hästi kulgevate sünnituste juures. Näiteks valutustamine ja stimulatsioon, mida kasutatake väitega, et tänapäeva naine ei ole enam võimeline ise sünnitama.
Sünnitamisega seotud tavad ja kombed kõnelevad selle maa kultuurist, suhtumisest naisesse ja lapsesse ning nende positsioonist ühiskonnas. Ka tänapäevased haiglaprotseduurid on paljuski rituaalsed – s.t. neid sooritatakse, sest nii on kombeks, kuigi nende kasutamine hästi edeneva sünnituse puhul pigem häirib sünnitajat ja sünnituse kulgu, kui aitab sünnituse arenemisele kaasa. Meditsiinitehniline sünnitusabi võtab endale vastutuse ja otsustusõiguse, jättes naised ja pered otsuste langetamisel kõrvale.
Aktiivsünnitus liikumisena ongi tekkinud protestiks niisuguse suhtumise vastu.
Loomulik sünnitus on niisugune sünnitus ja selline käitumine, nagu oleks siis, kui naine järgiks oma instinkte ja kuulaks oma keha. Ämmaemanda roll sellisel sünnitusel on rahustada ja julgustada sünnitajat. Mitte sekkuda, vaid olla naisele toeks sünnituse ajal ning esimestel sünnitusjärgsetel tundidel ja päevadel.
Loomulik sünnitus on iseedenev ja komplikatsioonideta. Loomuliku sünnituse põhimõtetele saab truuks jääda, kuni ei teki sünnituse kulus häireid. Loomulik sünnitus ei eelda ettevalmistust, vaid pigem turvalist ja loomulikku keskkonda, oskust (julgust) oma keha kuulata ja instinktidega kaasa minna. Seda nimetatakse ka sünnituse regressiooniks.
Tänapäeva inimestena oleme sageli kaotnud oskuse oma keha märguandeid tähele panna ja koguni õppinud neid ignoreeima: me ei puhka, kui oleme väsinud ja sööme, kui pole näljased, ei hooli sellest, et kitsad riided häirivad vereringet, ei süvene oma peavalu põhjusesse, vaid võtame tabletti. Niisugune tüüpiline tänapäevainimene vajab aktiivsünnituse õpetust, et õppida tundma oma keha vajadusi raseduse ja sünnituse ajal ja neile õigesti reageerima.
Aktiivsünnitus konkretiseerub sünnitusasendites ja abivahendites ning baseerub joogavõimlemisel, õpetades läbi iidse kunsti meile oma keha kuulama ja õigesti hingama. Harjutused aitavad muuta lihaseid sõnakuulelikumaks ja elastsemaks.
Aktiivsünnituse puhul ei ole sünnitaja abitu kannataja, vaid mõistab olukorda ja käitub vastavalt. Aktiivsünnituse üks peamisi eeldusi on meditsiinipersonali lugupidav ja aksepteeriv suhtumine sünnitajasse/perekonda, kui võrdsesse koostööpartnerisse.
Et sünnitusel toimuvat paremini mõista, soovitatakse mõlemal partneril läbida perekooli loengutsükkel. Kindlasti on abi ka vastavasisulise kirjanduse lugemisest. Perekoolis räägitakse raseduse ja sünnituse ajal toimuvatest muutustest ning õpetatakse, kuidas end erinevates olukordades aidata, milliseid asendeid kasutada ja kuidas liikuda.
Aktiivsünnitus ei ole midagi, milles sa võid õnnestuda või ebaõnnestuda. Iga sünnitus, ka keiserlõikega lõppev võib olla aktiivsünnitus, sest aktiivsus põhineb suhtumisel. Kui sünnitusel on tõsiseid probleeme, tuleb appi modernne sünnitusabi, kusjuures naisele/perele peab jääma võimalus valida ja langetada ise oma otsus pärast igakülgse info ärakuulamist. Nii jääb ka pärast rasket sünnitust või keiserlõiget rahulolutunne ja teadmine, et andsid endast parima.
Sheila Kitzinger on võrdlevalt uurinud traumaatilise sünnituse läbi elanud ja vägistatud naiste kogemusi ja leidnud, et neil on sarnased kogemued: neilt ei küsitud, nendega ei räägitud, ainult käsutati, pilk ja tegutsemine suunatud suguelunditele.
Meie kultuuripilt abitust ja selili sünnitavast (haige inimese asend) naisest on muutunud. Sünnitav naine on tõusnud jalgadele ja kutsub oma last sündima.
Kõigepealt hakkas muutuma suhtumine lapsesse. Frederic Leboyer näitas oma töödes, mida tunneb laps. Nimelt ei põhjusta sünnitraumat mitte liikumine läbi kitsaste sünnitusteede, vaid olukord, millesse laps satub pärast sündi. Tema võttiski kasutusele termini pehme sünd.
Veel mõnikümmend aastat tagasi usuti, et vastsündinu on pime, kurt ja tundetu ning temaga ka käituti vastavalt sellele. Leboyer kirjeldas lapse jaoks ideaalseid sünnitingimusi ja selle õpetuse kohaselt hakasid toimuma muutused sünnitamistingimused: hämarus, soojus, vaikus ja vanemate lähedus kuulusid sellesse pilti. Neile lisandus ka soe vesi – lapse jaoks tuttav ja turvaline keskkond. Alles hiljem hakati huvi tundma sünnitaja vajaduste ja tundmuste vastu, kui mõisteti, et ema ja lapse seisundid sõltuvad üksteisest.
Aktiivsünnituse puhul kasutatakse sageli alternatiivmeditsiini võmalusi ja vahendeid. Reeglina on neil vähem soovimatuid kõrvalmõjusid kui ravimitel või puuduvad need hoopis. Peaaegu kõigi aktiivsünnituste juures kasutatakse silitusmassaaži või vesimassaaži lõõgastavat mõju valude leevendamiseks.
Sageli leiavad kasutamist ka tsooniteraapia valuvaigistavad punktid kannal, ristluul ja otsmikul. Mõnikord kasutatakse ka aroomiteraapiat ja homöopaatiat, harvem ka nõelravi võimalusi. Paljud emad on terveks saanud tänu ravimtaimedele või tarvitanud sünnitusel nõmmliivateed, et kiirendada ja kergendada emakakaela avanemist.
Eesti aktiivsünnituse liikumine on 19-aastane. Hetkel tegutseb Eestis neli ühingut, mis populariseerivad aktiivsünnituse põhimõtteid ja võitlevad suuremal või vähemal määral nende rakendamise eest meie tervishoiusüsteemis. Need on: Eesti Sünni ja Imetamise Tugiühing, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Kodussünnituse Toetusühing ja Eesti Sünnitoetajate Ühendus.
Eesti esimest Aktiivsünnituse Ühingut ei ole uuesti registreeritud. Eesti ainus aktiivsünnituskeskus asub Tallinnas, Viimsis. Lõuna-Eestis on Põlva haigla sünnitusosakond tuntud kui kõige aktiivsünnituse lembesem. Rohkem infot aktiiv-ja loomuliku sünnituse kohta saab ülalnimetetud ühingutest, perekoolidest üle Eesti ja Ülle Liivamägi raamatust „Uue elu algus”.
„Me teame, et loomulik sünnitus, kui see on võimalik, on parim tervituskink, mida võid oma lapsele anda,” on öelnud Janet Balaskas, Rahvusvahelise Aktiivse Sünnituse Keskuse juhataja Londonis.
Autor: Ingrid Kaoküla
Sünnituse protsess