Täisväärtusliku toitumise kõrval on regulaarne liikumine teiseks oluliseks komponendiks, et püsida terve ja heas vormis.
Vanker ja jooksmine
Paljud naised on pärast sünnitust hädas liigse kehakaaluga ning beebi kõrvalt tundub olevat keeruline leida aega enese käsilevõtmiseks. Siiski – veidi leidlikumalt mõeldes leiab viise, kuidas koos väikelapsega trenni teha, kusjuures alljärgnevad treeningviisid ei nõua olulisi rahalisi väljaminekuid.
Kindlasti ei tohiks kohe pärast sünnitust treenima asuda, organismil tuleb lasta toibuda raskest pingutusest. Ka ei tasuks teise äärmusesse laskuda ning koduseinte vahele istuma jääda. Kohe, kui ilmad võimaldavad, võib beebi vankrisse panna ja õue jalutama minna, alustades lühikestest jalutuskäikudest ning kui jõudlus kasvab, suurendada igapäevaseid marsruute. Beebi magab esimestel elukuudel suure osa päevast ning emal on just lapse uneajal paras aeg kulutada tunnike väljas liikumiseks; kõndimine aitab organismil järk-järgult taastuda. Esimese sünnitusjärgse kuu tasub rahulikult võtta, kuid siiski igapäevaselt liikuda, ka tunnike jalutuskäiku aitab rasedusega kogunenud kilodest tasapisi jagu saada.
Millal aga on õige aeg treeningute alustamiseks? Ühest vastust sellele anda on keeruline, kuna sünnitused on erinevad ning sellest taastumine samuti. Kindlasti tuleks oluliselt ettevaatlikum olla keisrilõike läbi teinud naistel, kuna haav vajab paranemiseks aega. Vastavalt oma tunnetusele keha taastumisest ning jõudluse kasvamisest võib alustada ka rohkem pingutust nõudvate treeningutega. Siinkohal tuleks hoiatada, et imetavale emale ei sobi väga rasked füüsilised jõupingutused, kuna see võib takistada rinnapiima teket – seetõttu võiks valida treeninguks alasid, mis pingutavad küll südamelihaseid, kuid jalust ei niida.
Kui lemmikala juba välja valitud, tekib küsimus, millal sellega lapse kõrvalt aega tegeleda oleks. Tänapäeva vanaemad-vanaisad käivad veel tööl ning ka isa hoolde ei saa last keset tööpäeva jätta. Siinkohal tasuks olla leidlik – kui lapsevankriga juba jalutamas käimine on kujunenud harjumuseks, proovida sellest kujundada endale trenniaeg. Kui jalutamine olulist füüsilist pingutust ei paku, tuleb samm-sammult edasi liikuda ning katsetada vankri ja lapsega koos kiirkõndi. Sellega saab ühendatud mitu head tegurit – beebi saab õues värskes õhus magada ning ema saab värskes õhus mõnusa treeningu.
Kui vankriga kiirkõnnile vaheldust otsida või tahe juba aste tugevamalt treenida, võib lapse uneajal vankrisse panna ning vankriga jooksmist proovida. Algajal võib vankriga jooksmine tunduda keeruline ning liiga suurt pingutust nõudev, kuid kohe ei tasu asja pooleli jätta – ajapikku vilumus kasvab ning ka füüsis tuleb järgi.
Vankriga mugavalt jooksmiseks on tarvis kindlasti jooksujalanõud jalga panna. Kartus, et joostes vanker rappub, ei pea paika – kui joosta siledal teel, ei rappu joostes vanker rohkem kui kõndides, lihtsalt hoog on veidi suurem; beebi tunneb end vankri sees ikka turvaliselt. Mõned nipid ka – kergem on joosta vankri kõrval, lükates vankrit ühe käega enda ees; kahe käega vankrisangast hoides läheb raskuskese rohkem kõhulihasesse ning jooksmine nõuab suuremat pingutust. Ka beebi võib kiiremini liikuvas vankris kergemini magama jääda kui lihtsalt tasasel teel kõndides.
Vanker ja rulluisutamine
Kes varem rulluisutamisega tegelenud ning tunneb end uiskudel kindlalt, võib proovida ka vankriga rulluisutamist. Tegelikkuses annab vanker rulluisutajale veel parema tasakaalu, oluline on, et inimesel, kes läheb vankriga rulluisutama oleks oskus kiirelt pidama saada.
Füüsilise pingutuse poolest on vankriga rulluisutamine vankriga jooksmisest isegi vähem pingutust nõudev, kui me ei räägi ekstreemustest nagu vankriga tuulise ilmaga vastutuult uisutamine. Vankriga rulluisutama minekul peaks läbi mõtlema ka turvalisuse – laps olgu vankris traksidega kinni, endal kiiver peas ning samuti tuleb hinnata teed, kus sõidetakse lapsega, kellele meeldib kõhukotis või kandelinas istuda, saab ka sel viisil kõndimas käia – jällegi saab ühendatud kasulikkus nii emale kui lapsele – laps saab värskes õhus ümbrust uurida, ema saab tavalisest jalutuskäigust veidi enam pingutust nõudva liikumisviisi, olles samal ajal beebiga rõõmsalt koos.
Beebiga rattaga sõitmine
Kui lapsel juba selg nii tugev on, et ta iseseisvalt edukalt istuda suudab, saab lapse ka jalgrattasõidule kaasa võtta. Rattapoodides müüakse lastetoole, mille saab jalgratta külge kinnitada ning lapse sel viisil endaga kaasa võtta. Kui rattaga sõit eelnevalt probleeme ei tekita, siis lapse koos tooliga rattale lisamine ei tekita erilisi tasakaaluprobleeme; ettevaatlik tuleks vaid olla rattale pealeminekul ning rattalt mahatulekul.
Lapsel on rattatoolis istudes põnev ümbrust uurida ning ema saab vändates piisava füüsilise koormuse. Kuna jalgrattasõit veidi raputab, siis on see lapsele uinutava toimega ning laps võib rattatoolis enne tavalist uneaega kergesti magama jääda, seetõttu tasuks sõit ajaliselt sättida mitte liiga lapse uneaja lähedale.
Ka jalgrattasõidul peaks turvalisusest lugu pidama – kiivrid pähe nii emale kui lapsele. Vahelduseks välitreeningutele saab beebiga kodus ka võimelda – seda nii lapsele kui endale lihastoonuse andmiseks.
Lisaks eelnevale saab beebit kasutada ka lisaraskusena käe- ja jalalihaste treenimisel ka nii, et see beebile põnev tundub. Alla aastastele meeldib väga hüpitamine ning kõrgele õhku tõstmine – lapsega sel viisil mängides saab endale paraja raskusega treeningu kujundada.
Last maast ja madalast treeningutesse kaasates näeb laps positiivset eeskuju ning ka temas kujuneb välja harjumus liikuda. Umbes kolmeaastaselt, kui lapsel on olnud juba kokkupuude iseseisvaks jalgrattaga sõiduks, suudab ta nii kiiresti vändata, et täiskasvanu saab sama tempoga ratta kõrval joosta. Vastavalt lapse füüsilisele arengule saab last ka edaspidi koos perega treeningutesse kaasata; varsti tuleb teil temaga juba võistelda.
Autor: Aet Trisberg
Toimetas: Maria Laur
Shoppa tervislikult Tervitus.ee
Tervishoid