Kas oled istunud ühel hetkel keset mürapilve ja mõelnud, et mida kuradit nende tänapäeva laste arus üldse toimub? Kõik räägivad, et nende lapsed on geeniused, sest suudavad ülivara juba internetis surfata või peast lasteaia luuletusi lugeda. Mõni targem kiidab takka, et tema tütreke või pojake on koguni indigo laps. Mina aga kaldun arvama, et tegemist on hoopis tarkade tumbadega.
Meie lastel on varasemate generatsioonide ees ülikiireks arenguks häid eeliseid. Kui lapsel tekib huvi, siis tal on võimalik minna selle huviga seotud radapidi väga sügavuti kogudes rohkelt teda huvitava teemaga seotud materjale. Kuid laste algatusvõime on suhteliselt nullilähedane. Nii polegi imeks panna, et lapse huvid piirduvad Bakuganide, Hello Kitty või Pet Shoppide kogumisega. Siinkohal peaks koputama ka ilmselt lapsevanemate südameile. Seda massi söödame me neile ju ise ette. Lapsevanemal on muidugi lihtne jagada kätte järjekordne plastikvidin ning osta seeläbi endale vaba aega, kuid kas tõesti olete sellise hingetõmbe nimel nõus ohverdama oma lapse loovuse ja fantaasiarikkuse?
Kuhu on kadunud keks ja ukakas?
Kas olete minuga nõus, et keks tuleks tagasi koheselt, kui see oleks seotud järjekordse karastusjoogi või krõpsude kampaaniaga? Kas keegi mäletab Galaxy jo-jo’d? Coca-cola tõi 90′ndate alguses tohutu jo-jo laine ning suutis panna iga lapse kodus harjutama “Koera jalutamist”, “Eiffeli torni” või lihtsalt üles-alla spinnimist. Ilmselt kummikeks ei suuda tänapäeva lapsi enam köita või tänapäeva lapsevanem on kohati nii tainas, et ei tutvusta oma lapsele mänge, mis nõuab mõtlemist, liikumist ja pingutust. Mugavam on telekas käima panna ja lasta lapse aju sinna kinni imeda. Ja oodata, mil mõni firma tuleb ja last kasvatab. Nupsu heade mõtete festival oli just loodud selle eesmärgiga, et inimeste tähelepanu juhtida tegevusterohkusele, mida leiaksime igast kodust ilma kulutusi tegemata.
Teine äärmus
Laps veedab lasteaias pika päeva. Ta on väsinud ja vajab aega päevasündmuste seedimiseks, puhkamiseks ja lihtsalt olemiseks (kodustega, muude sõpradega või lihtsalt omaette). Mõned lapsevanemad peavad targemaks lapse aga veel mõnda huvirühma toppida ning seejärel trenni või veel kolmandale-neljandale tegevusele saata. Selliste lastevanemate meelest tagavad nad oma lapsele eduka tuleviku ainult siis, kui kõik nädalapäevad on paksult tegevust täis. Minu meelest on selline laste ülestimuleerimine vale. Laps õpib küll käima mööda nööre, kuid niite tõmbama ta ei õpi.
Ka meie panime oma poja mingi hetk judo trenni, kuid hoolimata sellest, et see talle sisuliselt meeldis, oli see vägagi kurnav. Kurnavaks osutus just aeg, mil trenni tehti. Sellised trennid, huviringid võiksid toimuda kohe lasteaias ja päevakava raames. Mõnes kohas see niimoodi ka on (näiteks Naba, Pirital-Tallinnas), kuid väikesele lapsele liiga täis päevakava on talt lapsepõlve röövimine.
Mis on selle postituse point?
Mul on kahju, et tänapäeva laste potentsiaal läheb raisku, sest neil jääb puudu algatusvõimest, enesekindlusest esineda ja särada ning hoiduda voolust, mida massid tekitavad. Veel kurvem on, et lapsevanemad lihtsalt isegi moodustavad diivani või on mõneks muuks sisustuselemendiks, kus need targad tumbadki selle kunsti omaks võtavad. Kodus aga võiks olla lisaks mööblile ka elu, või mis? Mina näiteks tunnen juba häbi, et olen niivõrd palju sidunud end tööga, et laps järjepidevalt tuletab mulle meelde minu oma sõnadega “Kõige tähtsam on pere ja armastus, mitte arvuti!”.
Millal nõustusid/keeldusid viimati midagi lapsele soetama, mida ta tahtis just seepärast, et see on promotud popiks ja sõpradel see juba on? Millal meisterdasid midagi ise lapsele? Millal viimati rääkisid oma lapsega kui sõber-sõbraga?
Autor: Kaarel Veike
Blogi