Väikelaps

Lapse lein

Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Foto:uk.altermedia.info

Elu eelduseks on kasvamine, arenemine ja muutumine. Muutused toovad endaga alati kaasa ka kaotusi. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ning osa elust. Leina on raske kanda , seda tuleb teha üksinda. Toetuses on olulised sõbrad ja lähedased. Mõnikord on vajalik professionaalide abi.
Lapsed on sageli unustatud leinajad. Sageli on täiskasvanutel puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem, kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud teavad. Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed sageli ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid.

  • täiskasvanud pereliikmed on ise leinas ja neil puudub energia lapsega rääkimiseks ja teda toetamiseks;
  • lapse lein avaldub erinevalt täiskasvanu omast, mistõttu tema seisundist ei osata aru saada;
  • lapsed soovivad täiskasvanuid säästa, mistõttu ei räägi ja püüavad üksi toime tulla. Nad õpivad kiiresti hoolitsema inimeste eest, kes peaks tagama nende põhilise turvatunde.

Mida laps vajab, et end hästi tunda?

  • järjepidevust – laps tahab, et kõik asjad oleks endised;
  • selgust – laps tahab aru saada, mis tema ümber toimub;
  • iseenda mõistmist – arusaamist oma tunnetest;
  • järelemõtlemise ja valjusti väljendamise võimalust.

Surma puhul saab see kõik rikutud.

  • Leinavas perekonnas on lapse kindlustunne kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks.
  • Lapsed jäävad sageli omapead. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat. Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega.
  • Lastel võib esineda tugevaid tundeid, mis neid hirmutavad.
  • Lapsed võivad esmakordselt kohtuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega.
  • Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi.

Ainuüksi aeg leina puhul ei tervenda Worden’i arvates on leina neli ülesannet järgnevad:

  • Mõista ja aktsepteerida, et kaotus on tõsiasi.
  • Kogeda leinaga seotud emotsioone, elada läbi leinavalu, anda voli oma tunnetele.
  • Kohaneda eluga ilma lahkunud isikuta, taluda tühjustLeida uus suhe lahkunu ja enda vahel ning elu edasi elada

Neid ülesandeid täidetakse paralleelselt, tulles ühe juurest teise juurde tagasi. Need võtavad palju aega ja on rasked. Lapsed vajavad kõiges selles täiskasvanute abi. Lapsed leinavad palju sügavamalt ja kauem kui täiskasvanud oskavad arvata. Laps arendab leina faaside kaupa kuni täiskavanuks saamiseni. See kogemus mõjutab tema isiksuse arengut, partneri ja elukutse valikut.
Lapse lein oleneb:

  • vanusest, seoses sellega ka erinevast arusaamisest surmast;
  • küpsusest;
  • soost – tüdrukud väljendavad rohkem kurbust, on rohkem hirmul ja ängistatud, tahavad rääkida,et mäletada, otsivad abi, poisid tõmbuvad enam endasse, rohkem esineb neil vihareaktsioone ja käitumisprobleeme, nad püüavad vältida, lahendusi leiavad tegevuses;
  • varasematest kogemustest;
  • isiksusest, võimest kogemust läbi töötada;
  • lahkunust ja lapse suhtest temaga : soe, harmooniline; komplitseeritud, ambivalentne- sel puhul on lapsel raske vihata lahkunut, kuid viha on leinas kaasas;
  • suhetest ümbritsevate inimestega, võimalusest tuge saada.

Lapsed leinavad ebareeglipärasemalt kui täiskasvanud. Öeldakse, et lapse lein on “triibuline”, s.t. leinaperioodid vahelduvad mängu- ja rõõmuperioodidega. Sellega kaitseb laps oma psüühikat. See on terve.
Milles laste lein avaldub? Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

  • ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
  • elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
  • lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
  • unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
  • ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;
  • võlatunne, enesesüüdistused, häbi;
  • probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  • kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus,oksendamine, öine voodimärgamine jm.;
  • probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  • muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  • pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  • väärkäsitlused.

Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel.
Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub, et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.
5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.
9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.
Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel.
Nagu öeldud, leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.
Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust

Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust – ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.
Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.
Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.
Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus.
Mida laps vajab, et end hästi tunda?

  • järjepidevust – laps tahab, et kõik asjad oleks endised;
  • selgust – laps tahab aru saada, mis tema ümber toimub;
  • iseenda mõistmist – arusaamist oma tunnetest;
  • järelemõtlemise ja valjusti väljendamise võimalust.

Surma puhul saab see kõik rikutud.

  • Leinavas perekonnas on lapse kindlustunne kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks.
  • Lapsed jäävad sageli omapead. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat. Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega.
  • Lastel võib esineda tugevaid tundeid, mis neid hirmutavad.
  • Lapsed võivad esmakordselt kohtuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega.
  • Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi.

Ainuüksi aeg leina puhul ei tervenda. Worden’i arvates on leina neli ülesannet järgnevad:

  • Mõista ja aktsepteerida, et kaotus on tõsiasi
  • Kogeda leinaga seotud emotsioone, elada läbi leinavalu, anda voli oma tunnetele
  • Kohaneda eluga ilma lahkunud isikuta, taluda tühjust
  • Leida uus suhe lahkunu ja enda vahel ning elu edasi elada

Neid ülesandeid täidetakse paralleelselt, tulles ühe juurest teise juurde tagasi. Nad võtavad palju aega ja on rasked. Lapsed vajavad kõiges selles täiskasvanute abi. Lapsed leinavad palju sügavamalt ja kauem kui täiskasvanud oskavad arvata. Laps arendab leina faaside kaupa kuni täiskavanuks saamiseni. See kogemus mõjutab tema isiksuse arengut, partneri ja elukutse valikut.
Lapse lein oleneb:

  • vanusest, seoses sellega ka erinevast arusaamisest surmast;
  • küpsusest;
  • soost – tüdrukud väljendavad rohkem kurbust, on rohkem hirmul ja ängistatud, tahavad rääkida,et mäletada, otsivad abi, poisid tõmbuvad enam endasse, rohkem esineb neil vihareaktsioone ja käitumisprobleeme, nad püüavad vältida, lahendusi leiavad tegevuses;
  • varasematest kogemustest;
  • isiksusest, võimest kogemust läbi töötada;
  • lahkunust ja lapse suhtest temaga : soe, harmooniline; komplitseeritud, ambivalentne- sel puhul on lapsel raske vihata lahkunut, kuid viha on leinas kaasas;
  • suhetest ümbritsevate inimestega, võimalusest tuge saada.

Lapsed leinavad ebareeglipärasemalt kui täiskasvanud. Öeldakse, et lapse lein on “triibuline”, s.t. leinaperioodid vahelduvad mängu- ja rõõmuperioodidega. Sellega kaitseb laps oma psüühikat. See on terve.
Milles laste lein avaldub? Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

  • ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
  • elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
  • lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
  • unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
  • ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;
  • võlatunne, enesesüüdistused, häbi;
  • probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  • kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus,oksendamine, öine voodimärgamine jm.;
  • probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  • muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  • pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  • väärkäsitlused.

Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel.
Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub, et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.
5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.
9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.
Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel.
Nagu öeldud, leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.
Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?
Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust

 
Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust – ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.
Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.
Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.
Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus.
Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

Ruth Raielo,TÜ Kliinikumi lastehaigla psühhoterapeut

Soovitatav kirjandus: Atle Dyregrovi raamat “Lapse lein”

2 kommentaari

  1. Minul suri ära väikevend, kui olin 11aastane. Kuna ta oli minu poolvend, siis ise ei arvanudki, et kaotust nii raskelt üle elan. Nüüd 10 aastat hiljem suudan ma alles tagasi mõelda ilma pisarateta. Kuigi venna suri nelja päeva vanusena ning mina teda kunagi ei näinud, mõjutas see sündmus minu olemust.

  2. Veera Essmann Vasta

    Mu lapsed olid 14, 15 ja 17, kui nende isa suri. Nüüdseks on möödas peaaegu 5.aastat isa surmast. Valus on, kuid elu peab edasi minema.

Lisa oma kommentaar