Väikelaps

Kui laps ei taha süüa

Igal emal või vanaemal leidub terve hulk nippe, kuidas last sööma saada

Igal emal, hoidjal või vanaemal leidub terve hulk nippe, kuidas last sööma saada. Selleks võib olla pilt taldriku põhjas, muinasjutt, mängud või muud leiutised. Kui lapsele on tõepoolest vaja kiiresti süüa anda, on imenippide kasutamine õigustatud.
Kui aga igat söömaaega saadab multika või, mis veel hullem, reklaami vaatamine, siis sellisel viisil saadud kasu toidust on küllaltki kaheldava väärtusega,kirjutab Delfi Naisteleht.
Miks mu lapsel pole isu?


Lapsel pole veel kõht tühi.
Vahel piisab vähesest režiimi muutmisest, et mudilane, kes tavaliselt pea taldriku eest kõrvale pöörab, suure isuga sööma asuks.
Vajaka jääb füüsilisest aktiivsusest.
Kui laps on terve päeva toas ning tema füüsiline koormus piirdub vaid ühest toast teise minekuga, siis ei tasu tõesti hundiisu puuduse üle imestada. Isu tekib siis, kui tehakse tööd, mängitakse, liigutakse. Just siis hakkavad aktiviseeruma seedefermendid. Veel kasulikum on mängida õues või käia jalutamas — füüsiline aktiivsus koos värske õhuga teevad imet.
Laps, kes sööbki vähe.
Arvamuses, et terve mudilane peab kindlasti olema priske, on osaliselt süüdi „ideaalsed” lapsukesed, kes vaatavad meile vastu ekraanilt, ajakirjade lehekülgedelt ning lastekaupade pakenditelt. Seetõttu püüavad emad, eriti aga vanaemad, iga hinna eest sundida oma kullakest suures koguses toitu kugistama.
Ometi on lastel (nagu ka täiskasvanutel) erinevad söömisvajadused. Ning kui üks laps sööb ära terve portsjoni ja küsib lisagi, siis teise jaoks tundub taldrikutäis tõelise katsumusena. Lapse ületoitmine ei tule aga sugugi kasuks, ning näiteid võib selle kohta leida igapäevaelus lugematul hulgal. Tasub vaid lasta pilgul ringi käia.
Lapsele ei meeldi toit, mida talle pakutakse.
Mida meeldivam on toidu lõhn ja väljanägemine, seda kergemini tekib näljatunne. Kui laps keeldub teatud toitudest, tasuks need asendada teistega, mis talle rohkem maitsevad. See ei tähenda aga hoopiski seda, et hautatud kapsa asemel tuleb talle pakkuda kiirtoite ja magusaid küpsiseid. Serveerige tavalise kohupiima asemel lõbusaid kohupiimast siile või lumememmesid, salati võib seada muinasjutuliseks aasaks, ning tulemused ei lase ennast kaua oodata.
Ei tasu järele anda kapriisitsevale lapsele, kes teatab näiteks, et ta ei söö kotlette, mida sa talle valmistasid.
Võimaluse korral lase lapsel valida enne, kui hakkad lõunat või õhtusööki valmistama. Näiteks — kas panna supi sisse kartuleid või nuudleid.
Lapsel on probleeme seedimisega.
Sageli on kehva isu põhjuseks häired seedetrakti töös, sealhulgas parasiidid lapse organismis. Nende häiretega kaasneb üldine enesetunde halvenemine. Sel juhul tuleb pöörduda arsti poole, anda vajalikud analüüsid ning kui vaja, läbi teha ravikuur. Kui laps paraneb, tekib ka söögiisu.
See, kui palju laps sööb, ei olegi nii väga oluline.
Palju tähtsam on, kui palju ta suudab omastada. Kui laps sööb vähe ning tunneb ennast seejuures suurepäraselt, on aktiivne, rõõmus ja liikuv, siis pole ilmselt tarvis tema pärast muret tunda.
Ärge unustage söömiskultuuri
Vanemate ülesanne pole lapsel mitte ainult kõht täis sööta, vaid kasvatada temas ka austust toidu vastu.

  • Laua taga peab istuma sirgelt ega tohi kõõluda. Seda tuleb lapselt nõuda järjekindlalt, kuid heatahtlikult. Püüded õpetada last näägutamisega: „Ära matsuta!” Kuidas sa lusikat hoiad!”, „Ära ole küürus!”… on määratud läbikukkumisele. Enamgi veel, laps võib sellest hoopiski isu kaotada. Keegi ei tahaks ju sellistes tingimustes süüa.
  • Oma toiduportsjon tuleb ära süüa — see on üks headest tavadest, millele pannakse alus varases lapsepõlves. Leppige oma mudilasega kokku, et astute „puhaste taldrikute ühingusse”. Põngerjas ei hiilga just hea isuga? See ei tähenda sugugi, et selline ühing pole tema jaoks. Kui laps sööb vähe, siis piisab, kui mõneks ajaks vähendatakse ta portsjonit. Veelgi parem on vahetada põngerja taldrik väiksema vastu.
  • Tehke lapsele selgeks, et oma kahvliga ei tohi vaagnalt toitu võtta. Selleks kasutatakse teisi söögiriistu. Kätega võib võtta vaid leiba, küpsiseid ja puuvilju.
  • Pole viisakas paremat tükki otsides vaagnal sorida — see näitab lisaks kasvatamatusele ka egoismi.
  • Toiduga ei tohi mängida. See tuleb alatiseks meelde jätta!
  • Alates kolmandast eluaastast peab laps oskama õigesti ja korralikult kasutada lusikat ja salvrätti, nelja-aastane sööb aga juba kahvliga. Kui laps saab viieseks, tuleb talle õpetada noa kasutamist. Ta peab õppima kahvlit vasakus käes hoidma, et parem jääks noa jaoks vabaks. Ja otse loomulikult ei tohi nuga suhu pista — nii võib lõigata huulde või keelde.

Allikas: Delfi Naisteleht

Lisa oma kommentaar