Väikelaps

Lastel esineb üha enam närvisüsteemi häireid

Anu Sööt soovitab vanematel lastega rohkem aega koos veeta. Foto: Tiina Luht

Lasteneuroloog Anu Sööt kinnitab, et lastel on stressi ja depressiooni üha rohkem esinema hakanud. Kergematel juhtudel saab neist üle vanemate ja sõprade abiga, raskematel kestab ravi aastaid.
Söödi juurde satub aasta-aastalt rohkem lapsi peavalude, ärevushäirete, paanikahoogude ja kontsentratsiooniraskustega. Neuroloog peab üheks põhjuseks ühiskonna kiiret arengut. Täiskasvanutele tähendab see suurenevat infohulka ja kõrgemaid nõudmisi, mistõttu pidevalt on kiire ja lastele jääb vähem aega.
Stressist ja depressioonist rääkides tuleb vahet teha, et esimene on kergem ja teine juba raske haigus. „Stress võib ka positiivne olla, ta soodustab inimese arengut teatud piirini,“ räägib Sööt. Kui aga stress kestab liiga kaua, tekib depressioon. Sööt rõhutab, et depressioon on juba väga raske probleem, sest sellega tekib enesetapuoht.
Kuidas stressi ja depressiooni lapse puhul ära tunda?
Äärmiselt paljudel lastel on peavalud, mida me nimetame pingepeavaludeks. Väga paljudel on koolistress. Ei ole isegi nii palju depressiooni, kuivõrd seda koolistressi. Selle tagajärjel tekivad need peavalud, mida on äärmiselt raske ravida.
Kui lapsel pea valutab, siis ta seda tavaliselt lapsevanemale ütleb. Või kui laps tuleb koolist, istub oma tuppa ja tahab hästi pikalt vaikust ega soovi rääkida. See ei ole alati ohtlik, kui laps on pärast kooli kuskil tund aega omaette.
Mis peaks mõtlema panema, on see, kui laps ei taha koolist üldse rääkida. Lisaks sellele, et lapsel on peavalud, on ta muutunud väga kinniseks. Kõigil ei ole õppimise stressi, on ka kaaslastega läbisaamise probleemid. Järjest rohkem tuleb välja seda, et igas klassis on mõni laps muutunud teiste poolt tagakiusatavaks. Kes on nõrgem ja enda eest seista ei oska või millegagi teistest erineb, siis lapsed kipuvad olema üsna õelad.
Samas on lastel ka koduprobleemid. Vanemate lahutused elatakse väga raskelt üle ja järjest rohkem on vanematel alkoholiprobleeme. Lapsed väga häbenevad seda.
Kuidas need probleemid välja tulevad?
Need tulevad välja koostöös psühholoogiga. Hea psühholoog oskab lapsega väga hästi kontakti saada ja teda küsitleda. Raskemas depressioonis lapsed satuvad psühhiaatrite vaatevälja.
Kui vanadel lastel stressi ja depressiooni sagedamini esineb?
Kõige sagedamini esineb puberteediperioodis, siis kui koolis läheb raskemaks. Aga on täheldatud, et aastatega peavalud järjest noorenevad. Ei ole mingi ime kui lapsel on pingepeavalud juba lasteaias.
Millest lasteaialastel hingelised probleemid võivad tekkida?
Näiteks sellest, kui laps läheb küllalt varakult lasteaeda. Kõik lapsed ei ole ühesugused, mõni on õrnem, mõni tugevam ja kõigile ei sobi suur lasteaiarühm. Lasteaias on ka tõrjutuse küsimused, võib juhtuda, et see nõrgem, jääb üksinda. Ja üksinda jäämist talub laps halvasti.
Kuidas lasteaialastel stress avaldub?
Näiteks kui kolme-aastane laps läheb lasteaeda, siis tihti vanemad pöörduvad sellise probleemiga, et laps on hakanud püksi pissima. See on sümptom, et tema jaoks on seda, mis seal toimub, liiga palju. Kõik see vähesem tähelepanu, pluss see, et vanemad on tööga hõivatud, avaldub ka lapsel.
Avaldub ka selles, kui hommikul on väga kõva nutuga lasteaeda minek. Pooled lastest ei lähe lasteaeda väga rõõmsa meelega, aga nad harjuvad. Nii et kui paari-kolme nädala pärast on kõik korras, näitab see, et lapsel ei ole mingit depressiooni, oli väike lasteaia stress.
Aga mõni laps on juba pool aastat käinud, läheb hommikul nutuga, ei suhtle teiste lastega, istub nurgas, ei võta mängudest osa jne. Kui on väga tublid kasvatajad, kes suudavad talle eraldi tähelepanu pöörata, siis ka see on võimalik üle elada. Kui seda ei ole, siis järgmine etapp on püksipissimised, siis hakatakse kurtma peavalu ja väsimust.
Mind hämmastab, et tihtipeale vanemad ei tea, mis laps lasteaias teeb, nad ei küsi. Muidugi osa vanemaid ka väidavad, et kui nad küsivad, siis neile ei osata vastata.
Kas väikelaps võib neist probleemidest välja tulla ka vanemate abiga, kui laps näiteks lasteaiast ära võtta?
Kindlasti. Alati ei olegi vaja lasteaiast ära võtta. Võib-olla tuleb kasuks pikem harjutamise periood, et pooleks päevaks viia. Väga oluline on ka see, et õhtuti midagi koos teha, et laps näeb, et ta on vanematele tähtis ja tema jaoks on aega.
Vanemad saavad selle põhilise ära teha. Muidugi peaks olema koostöö lasteaiaga ja kooliga, eriti algklassides. Esimestes klassides peaks vanemad teadma, mis koolis toimub. Need rasked asjad tulevad vanematele vahel väga suure üllatusena. Hiljem tuleb välja, et lapsel on koolis need probleemid juba mitu aastat olnud, aga kui asi läheb alles väga hulluks, siis hakatakse vaatama, mis toimub.
Kuidas depressiooni ravitakse?

Ka lastel asutatakse antidepressante, kuigi alla 12-aastastel me neid väga kasutada ei tahaks. Peamine on psühholoogiline konsultatsioon ja psühhoteraapia, mis peab käima koos vanematega. See nõuab korduvaid visiite ja usalduse kujunemist lapse perekonna ja psühholoogi vahel, et nad hakkaksid rääkima. Vajaduse korral aitab ka keskkonnavahetus, elurežiimi muutus, vahel on väga otstarbekas arvutimängud ära koristada.
Depressiooni ravimine on väga raske. Kui laps läheb samasse keskkonda tagasi ja juba näiteks kaks aastat on seal temaga midagi negatiivset toimunud, siis sellest kipub eluks ajaks jälg jääma.
Osadel juhtudel ollakse Rate.ee-s lapse vastu väga julmad. Tean mõnda suitsiidijuhtu, kus noor inimene ei talu seda, mis tema kohta sinna (rate.ee-sse – toim) kirjutatud on ja mida kõik lugeda saavad.
On ennast isegi ära tapetud selle pärast?
On küll.
Kui pikalt ravi kestab?
Sõltub sellest, kui raske depressiooniga on tegemist ja kui pikalt see eelnevalt on kestnud. Depressiooni ravi on suhteliselt pikk ja alla poole aasta efekti tavaliselt ei ole. Ravi võib kesta aastaid, ka teismeliste puhul. Alati on muidugi see, et kui põhjus saab kõrvaldatud, siis võib ravi kesta ka kuu-kaks. Kui aga põhjus jääb, siis võib olla ravi väga pikk ja alati ei pruugi sel efekti olla.
Kas alla 12-aastastele ei tohi antidepressante anda sellepärast, et need on liiga tugevatoimelised?
Ei saaks öelda, et nad on niivõrd tugevad, kuivõrd esimestel ravinädalatel on suitsiidioht. Antidepressant hakkab oma õiget ravitoimet avaldama kuskil kolme nädala pärast. Algselt ta ehk isegi süvendab mõnel hirmu- ja ängistustunnet ja sellega seoses on esimestel ravinädalatel suitsiidioht. Millegipärast just teismelise perioodis on neid suitsiide olnud rohkem, kui laps hakkab ravi saama.
Alati tuleb meeles hoida, et me teame küll neid ravimitoimeid, aga me ei tea kõike. Antidepressant muudab ikkagi ajus biokeemilisi protsesse ja lapse aju on veel välja kujunemata ning närvisüsteem on hästi õrn. Nii et sellepärast me väga ei taha neid lastel kasutada, aga aasta-aastalt kasutatakse järjest rohkem.
Kuidas antidepressant üldse toimib?
Kuidas kellelegi. Ta mõjutab hormonaalset tasakaalu. Oleneb muidugi depressiooni väljendusest. Depressioon väljendub inimestel erinevalt: mõni on väga rahutu, ei suuda kontsentreeruda, teine on täiesti tuim, midagi ei huvita, kolmas valutab hommikust õhtuni pead ja lamab voodis.
Antidepressant laseb seda probleemi kaugemalt vaadata, ta võtab probleemi teravust maha. Üks suur probleem, mis depressiooni korral tekib, on unehäired.
Ka lastel?
Jah. Kui uni on häiritud, siis läheb asi järjest hullemaks. Antidepressant mõjub unetsüklile. Kui laps saab ennast öösel välja puhata, siis on tema nägemus järgmisest päevast hoopis teine.
Mõnda muudab antidepressant rahulikumaks, võtab ärevust ära, tekitab heaolu tunnet ja sellega seose ka enesehinnang muutub. Depressiooniga inimestel segab ka madal enesehinnang elamast.
Mida soovitaksite vanematele, et lastel juba negatiivse stressi tekkimist ennetada?
Pärast tööd peaks võtma aja maha ja oma lapsega suhtlema. Koolilaste vanemad küsivad tihti ainult seda, et kuidas sul koolis läheb. Tänapäeva vastus on, et normaalselt või siis vastatakse, et vaata e-koolist hindeid.
Õhtuti peaks kuskil tund aega lastega suhtlema ja mitte nii, et see telekas koguaeg taustal mängib. Kui lapsel on juba probleemid tekkinud ja kui vanemad sellest aru saavad ja teda toetama hakkavad, siis enamasti lõppeb kõik positiivselt. Aga kui vanemad jäävad oma märkamisega hiljapeale või ei pööra pärast erilist tähelepanu, et ta ju käis seal psühholoogi juures, siis need asjad positiivselt ei lahene.
Kodul ja perel on kõige suurem tähtsus. Muidugi on tähtis, et lapsel sõbrad oleks, aga ainult sõpradest on ka vähe.
Anu Sööti intervjueeris Sigrid Sõerunurk

Lisa oma kommentaar