Need laused võiksid jätta küsimata:
- “Kes on tema tõelised vanemad?”
- “Kas sa pole mitte hea inimene, et selle lapse lapsendasid?”
- “Kuidas sai lapse päris ema nii armsa beebi ära anda?”
- “Kas sa tead midagi lapse taustast?”
- “Mis saab siis kui ta hakkab oma päris vanemaid otsima?”
- “Sinu lapsed näevad nii erinevad välja, kumb neist on sinu oma?”
- “See on sama tunne, kui saaksid ise lapse, kas pole nii?”
- “Miks ta anti adopteerimisele?”
- “Kui palju sa maksid oma lapse eest?”
- “Nüüd kui sa lapse adopteerisid, siis sa jääd kindlasti rasedaks, kas sa ei arva?”
Naabrid, võõrad, sõbrad ja isegi perekond võivad soovida ainult head, aga välja võib kukkuda hoopis vastupidi. Tihtipeale ei saa nad ise arugi, et esitavad pealetükkivaid ja taktitundetuid küsimusi.
Vastused adopteerimist puudutavatele küsimustele põhinevad alljärgnevatel põhitõdedel:
- Lapsendamine on püsiv.
- Lapsendamine on seaduslik, see hõlmab ka vastava sisulist kohtuotsust.
- Lapsendamine on samuti hea viis luua perekond.
- Mõned punktid lapsendamisest on privaatsed.
- Enamjaolt kõikidest lapsendatavatest kasvavad korralikud ja tublid inimesed.
Allikas: www.parents.com
Laps on laps ning kui ta on perre võetud, siis peaks ka vastavalt suhtuma. Adopteerimisele viitavad küsimused kohtlevad last kui võõrkeha või kedagi, kes justkui nagu polekski päris pere liige ning sellest tulenevalt mitte pole vaid taktitundetud vaid hoopis solvavad.
Seda võib isegi võrrelda seksist kõnelemisega. See on suhteliselt delikaatne ning isiklik teema. Sa ei küsi ju, et mis poosist see laps nüüd välja kukkus?! Samas tegemist ei ole tabu teemaga ning omavahel arutledes võib kindlasti uurida, et teemast rohkem teadlikuks saada või sondeerida pinda, kui endalgi adopteerimine mõttes mõlgub.
Kusjuures mina leian, et ühel heal päeval, kui natukene rohkem ruumi…
Adopteerimine on väga õige otsus kui ei soovi või pole võimalik ise lapsi ilmale tuua.
Mõneti ka ühiskonnale kasulik ja heasoovlik otsus. Kui oleks piisavalt ressursse siis kaaluks ka ise seda võimalust.