Mõtteid Eestimaa laste valukohtadest Nupsu.ee foorumi, toimunud küsitluse ja 17. nov peetud Lastekaitse Liidu konverentsi taustal

Laps ei saa kasvada üles, elades ainult õhust ja armastusest. Seda teavad naised, kes lükkavad laste sündi aina edasi, seda teavad emad, kes tahaksid omada mitut last, aga lepivad siiski ühega. On noori mehi, kes sõnavad, et nad ei taha lapsi saada, kuna neil pole piisavalt ressursse nende kasvatamiseks. Vanema mure on aga ka lapse mure.
Seega on nii foorumis kui ka küsitluses kõige päevakajalisemaks probleemiks novembris 2011 ikkagi riigipoolsete pere majanduslikku toimetulekut tagavate toetuste ebapiisavus.
On selge, et noort peret, kes elab vanemate kukil kitsas korteris, tabab varem või hiljem kriis. Igaüks vajab vahel ka hingamise ruumi, omaette olemise kohta. Noored vajavad omaette majapidamisi, sest ainult niimoodi nad näevad üksteist just sellistena, nagu nad tegelikult on. Kui palju siis ikka neid noori mehi leidub, kes ka ämmale julgevad tunnistada, et tema tütar pole just kõige virgem või ei oska üldse süüa valmistada? Julge hundi rind on muidugi rasvane, kuid võib sealsamas ka haavlitest läbi lastud olla. Kas aga noortele võimaldatakse laenu korteri ostmiseks? Loomulikult võimaldatakse. Tagatis peab olema või siis käendus või sissemakse. Pabereid ajades võib end hulluks joosta, aga ühel hetkel võib siiski puruneda kogu lootus.
Küllap oli piisavalt neid tudengitest tütarlapsi, kes teadsid, et kui nad üliõpilaspõlves sünnitavad, maksab riik nende võetud õppelaenu kinni. Kas teate ka, et mitte igaüks pole kahtlustav. Kes oskas tol korral mõelda, et see tore seadus ühel hetkel lihtsalt kaotab oma kehtivuse!! Nüüd on paljud sel ajal laenu võtnud noored spetsialistid-emad hädas, sest laen tuleb tagastada neil endil. Kas poleks tore, kui valitsus ei muudaks üleöö niivõrd fundamentaalseid seadusi? Kas või selleks, et inimestel tekiks usaldus oma riigi vastu ning iga ema võiks teada, et ta on väga oluline, kuna kasvatab ju riigi jaoks tulevast maksumaksjat, kedagi, kelle sissetulekutest, teadmistest ja oskustest oleneb ka riigi  rahakoti paksus.
Mitte kõik emad pole riigi jaoks ühtmoodi olulised. Noor ema, kes pole enne sünnitust veel tööle läinudki, pole riigi jaoks nii oluline kui teine, kel enne titepuhkust kõrgepalgaline töökoht olemas. Ema, kes kasvatab üksi oma last või lapsi, pole samuti nii oluline. Kas pole tobe, et lapse eostanud mehe peab kuulutama tagaotsitavaks? Miks? Et saada üksikvanemale määratud pisikest toetust. Emad, kellele on saanud osaks tõeline mure, kui nad on toonud ilmale pisikese puudega lapse, pole samuti olulised. Kes ei teaks, kui palju lisahoolt ja vaeva nõuab puudega lapse kasvatamine, kui palju on vaja teha protseduure, muretseda lisavarustust. Sageli ei saa niisugune ema töölegi minna või kui saab, peab muretsema klassifitseeritud hoidjatädi, kellega julgeks oma pisikest koju jätta. Ka puudega last kasvatava vanema toetus pole piisav.
Noored naised, kel omal ajal õpingud mingil põhjusel pooleli jäänud, võiksid saada õppetoetust koolitee lõpetamiseks. Lastega kodus olevad emad peaksid saama vähemalt soodustust enesetäiendamisel, et pärast titepuhkust taas tööalaselt vormis olla. Noortel elujõulistel peredel, kel mitu last, võiks teatud protsendi kodulaenust kustutada. Kuna mingil ajahetkel kadus seadus, et ka isa võib lapsega kodus olla, võiks seegi tagasi tulla. Nii saaks naine tööl käia, kui tal on mehest suurem sissetulek. Nii palju on seda, mida võiks ja peaks tulevase maksumaksja heaks tegema. Nii palju on võimalusi, kuidas korraldada perede elu dünaamilisemalt, mitte nii jäigalt.
Loomulikult tuuakse lapse murena välja ka vanemate vaesus. Vaesus tekitab probleeme, mida laps terve elu kaasas kannab. Vaesus toob endaga kaasa sotsiaalse tõrjutuse ning selle tagajärjel moondunud isiksuse, kes tõepoolest pole ühiskonnale suuteline midagi erilist andma ja kelle puhul võib eeldada teiste probleemide esiletõusu – alkoholism, töötus, narkomaania, kuritegevus. Vaesus sunnib paljusid lapsi koolist lahkuma, et endale elatist teenida. Kooli pooleli jätnul on aga tunduvalt väiksemad šansid tööturul. Mitte igavesti ei kesta aeg, mil lõpetamata põhiharidusega saab kümneid kordi suuremat palka näiteks ehitusel töötades. Kui vaadata Euroopas ja mujal toimuvaid protsesse, mille käigus suurettevõtetest vallandatakse kümneid tuhandeid töölisi, peaks selge olema, et teadmised on eluks vajalikud.
Alushariduse puudujäägid on kah meile teada. Lasteaiakohti ei jätku, kvalifitseeritud õpetajaid on, kuid nad pole motiveeritud töötama väikese palga eest. Tegelikult ei saa lasteaias töötada, kui oma tööd ei armasta. Kontoris saab, lasteaias mitte. Lasteaedasid ei rahasta riik, vaid omavalitsused. On hämmastav tõdeda, et samal ajal, kui algklasside ja isegi põhikooli õpilased saavad tasuta lõunasöögi ja kutsekoolide õpilastel hüvitatakse osa lõunatoidu maksumusest, peavad lasteaialaste vanemad maksma täie rauaga nii lasteaiakoha kui lõunasöögi eest, kui lasteaial on ujula, siis ka ujumistundide maksu jne. Soomes on kena süsteem, et lapsevanem tasub lasteaiamaksu proportsionaalselt oma sissetulekuga. Kes teenib vähem, see maksab vähem ning piisab sellest, kui ta esitab lasteaias oma sissetulekut tõendava dokumendi, mitte ei käi palumas mööda komisjone lasteaiamaksu vabastust. Lasteaedade olukord on Eestis mõnel puhul katastroofiline ning teame sedagi, kuidas näiteks Tallinn lasteaedade rahastamisele telekanali käigushoidmist ja arendamist eelistab.
Kolmandale kohale hääletasid Nupsu vanemad laste ebatervisliku toitumise. Mida selle all silmas peetakse? Kas ameerikalikku elulaadi propageerivate üliatraktiivsete kiirtoidukohtade vohamist? Või asjaolu, et vaesusest tingituna ei saa paljud lapsed peaaegu kunagi kõhtu piisavalt täis? Või seda, et mõni laps jääbki pikkadeks aastateks arvama, et toit tuleb mikrolaineahjust? Mõnelgi juhul võtab emmede toidukorve vaadates maad ahastus: kõik need krõpsu- ja küpsisepakid, värvilised kummi- ja lutsukommid, pirakad limonaadi- ja kokapudelid. Ei ühtegi õuna, apelsini, banaani, rääkimata granaatõuntest või köögiviljadest. Millest räägib asjaolu, et valikute puhul eelistavad lapsed friikartuleid viineritega või siis hoopiski makarone hoopis tervislikumatele toitudele? Kas ei tuleks siin rääkida siiski vanemahariduse puudujääkidest? Lapsevanem peaks ju kodus sisse seadma tervislikud toitumisharjumused ja dikteerima, kui palju laps ostab krõpsusid või kulistab alla teda hüperaktiivseks muutvat kokakoolat. Üks tore lapsevanem arvas foorumis, et kolm põlve lapsevanemaid tuleks kohustuslikus korras kooli tagasi suunata ja tal võis õigus olla.
Probleemina on nähtud ka  koolikiusamist, mis tegelikult algab ikkagi juba lasteaiakiusamisest ja käib koolis edasi. Süüdistatakse õpetajaid, nägemata tegelikult, mis koolis toimub. Loomulikult töötab koolides igasuguseid pedagooge, on ka ükskõikseid. Valdavas enamuses on nad siiski missioonitundega tegelased, kes jäävad võimetuks suure massi kollektiivteadvuse ees. Hiiglama raske on ühte kiusajat korrale kutsuda. Võib-olla mäletate ajakirjandusest juhtumit, kus ühel emal sai villand ja ta otsustas oma lapse kiusamisse lõpuks ise sõna sekka öelda. Paljudel juhtudel pole nii, et õpetaja ei näe ega sekku. Ta näeb ja sekkub, kuid paraku puuduvad tal õigused midagi ette võtta. Kool on läbilõige ühiskonnast ja igaüks näeb ühiskonna valupunkte oma silmaga. Kiusatud on vaesed, puudega lapsed, need, kes on teistsugused. Seda pidasingi silmas kollektiivteadvuse all.
Küsimustikus oli koolikiusamisega samavõrra punkte saanud lastevanemate teadmatus selles osas, kust saada probleemide korral abi. „Laste ja perede arengukavas 2012 – 2020“ ongi ette nähtud igasuguse infovõrgustiku ja teabekeskuste töö korrastamine. On hädavajalik, et lapsevanem saaks olulise teabe kätte ühest kohast. On oluline, et ta teadvustaks endale, et tema kui lapsevanem peab isiksusena ja lapsevanemana arenema ja palju lisaks õppima ning et riik toetab ja aitab teda, kui ta hätta satub. Oma lapse tulevase heaolu koha pealt pole tegelikult väga oluline see, kui palju lapsevanemad oma järeltulijatele erinevaid asju suudab muretseda. Asjad kaovad ära või lähevad katki, kergelt saadud raha kulutatakse hetkega. Hoopis tähtsam on see, kui palju on ema-isa  võimeline oma lapsele kinkima emotsionaalset pagasit, koos veedetud imelisi hetki, mälestusi. Parim kingitus lapsele on temaga koos veedetud aeg. Laste turvalisusest ja sellest, kuidas neid mõistetakse ning toetatakse, sõltub nende füüsiline ja vaimne tervis, kogu nende tulevik. Seda, kuidas olla parem lapsevanem ja tagada oma lapsele võimalikult turvaline ning kindel keskkond, on võimalik õppida ja seda peabki õppima.
Olgu lõpetuseks öeldud, et siin esitatu on minu isiklik, mitte Nupsu.ee ametlik  seisukoht. Ma ei taha viriseda, vaid võtsin  probleemistiku kokku enda silmade läbi vaadatuna, et pärast seda tunduvalt optimistlikumana jätkata.  Loodetavasti süstib  „Laste ja perede arengukava 2012-2020“ optimismi kõigisse, kes lastega tegelevad, olgu need siis vanemad, õpetajad või sotsiaaltöötajad.