Komplikatsioonid

Kodussünnitus kui valikuvõimalus

Sünnitamist kui inimese paljunemise viisi on tuhandeid aastaid kestnud arengu jooksul lihvitud just niisuguseks, nagu see praegu on. Usun, et looduse valitud rada on parim ning seda on üsna raske täiustada.
Läbi aegade on sünnitusega olnud seotud erinevad tabud ja moed. Kuid tsivilisatsiooni katsed sünnitamist kuidagi „parandada” on üksteise järel läbi kukkunud. Need on osutunud kõlbmatuks kui ebatõhusad või isegi ohtlikud kas emale või lapsele.
Sünnitusprotsessi käivitumist ja toimumist juhivad hormoonid, mis tekivad ajus. Selleks, et hormoonid saaksid loomulikult toimida ja sünnitus sujuks, vajab sünnitav naine sobivat keskkonda. Sünnitav naine vajab intiimset ja turvalist paika ning abiks inimest, keda ta usaldab ja tunneb. Pingevabas seisundis ja turvalises ümbruses tuleb naine sünnitusega ise instinktiivselt toime. Kõik see on väga oluline ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.
Ämmaemand on normaalsünnituse ja raseduse spetsialist
Meil ollakse harjunud sünnitusabi just naistearstide-günekoloogidega seostama. Sageli ei teagi last ootav naine, et naistearsti ukse taga pikas järjekorras istumise asemel võiks ta külastada hoopis ämmaemandat, kellelt saaks nõu või abi ning leiaks mõistmist ja tuge. Sünnitusmajaski on just ämmaemand see, kes võtab sünnituse vastu ning toetab ja nõustab ema imetamisel ja muis asjus.
Kui sünnitus ja sünnitusjärgne periood kulgeb ilma tõsiste probleemideta, võib juhtuda, et sünnitusmajas ei kohtutagi naistearstiga. Nendes riikides, kus ämmaemandus on hästi välja arenenud, on reeglina väga head sünnitusabialased näitajad (näiteks Rootsis, Taanis, Madalmaades ja Inglismaal). Kui arvate nüüd, et nimetatud on lihtsalt kõrge elatustasemega riike, siis eksite: USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias on sünnitusabi väga tehnoloogiline ja meditsiiniline, aga samas ei ole tulemused parimate seas.
Kodusünnitus Euroopas, Hollandi näide
Kuni Teise maailmasõjani sünnitati kõikjal maailmas peamiselt kodus. Arenenud Euroopa riikides hakkas haiglas sünnitamine populaarsust koguma 1930-ndatel aastatel. Sellest ajast peale on kodusünnituste osatähtsus pidevalt langenud, moodustades praegu umbes 0,5 – 2% sünnituste arvust.
Tänapäeval on planeeritud kodusünnitus väheste perede hoolikalt kaalutletud otsus. Paljudes riikides on kodusünnitus elitaarne ja kallis. Aga mitte Hollandis.
Hollandlased ei ole loobunud traditsioonist kodus sünnitada. Praegu tuleb seal ligi 35 protsenti lastest ilmale kodus. Linnades, kus on rohkesti immigrante, on see protsent madalam, maakohtades aga kõrgem, ulatudes paikkonniti pea 70 protsendini. Samal ajal on selle riigi sünnitusabi kvaliteedinäitajad ühed paremate hulgas maailmas.
Taanis ja Inglismaal läbiviidud uuringud näitavad, et kodusünnitus on haiglasünnitusest turvalisem, kui on täidetud teatud tingimused. Hollandis on väga tugev ja pikkade traditsioonidega ämmaemandus ning kodus sünnitamine on tähtis osa sellest unikaalsest ja hästi toimivast süsteemist.
Ämmaemand jälgib naist raseduse ajal. Kui raseduse jooksul avastatakse normist kõrvalekalle, mille tõttu beebiootaja vajab põhjalikumaid uuringuid või ravi, suunatakse ta arsti juurde ja vajadusel ka haiglasse. Kui kõik on korras, võib naine kodus sünnitada. Ta võib ka valida haiglasünnituse, ainult et siis tuleb kinni maksta see osa arstiabist, mille võrra haiglasünnitus on kodusünnitusest kallim. Ka sünnitusjärgselt külastab ämmaemand koos õde-koduabilisega ema ja beebit nii sageli ja nii kaua, kui see on vajalik.
Sünnitusabi areng Eestis
Eestis on ämmaemandaid koolitatud alates 19. sajandi algusest. Loomulikult sündisid ka Eestis tited kodus. Tavaliselt kutsuti appi ravitseja või ämmaemand. Kui tekkisid probleemid, kutsuti kohale arst. Enamik lapsi sündis kodus kuni 1940-ndate keskpaigani, nõnda on haiglas sünnitamise traditsioon Eestis alles 60-aastane.
Nõukogude aja algul Eesti sünnitusabi reorganiseeriti – et iga lapseootel kodanik algusest peale arvele võtta, tuli kõigil naistel haiglasse sünnitama minna. 1950-ndatel loodi tihe väikehaiglate võrk, neist peaaegu igaühes olid kohad ka sünnitajatele.
60-ndatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80-ndatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõikidesse rajoonikeskustesse. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud.
Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja umbisikuline. Mida suurem haigla, seda tähtsusetumaks muutusid sünnitaja ja ämmaemand. Uue iseseisvuse ajaga on meie sünnitusmajad ja sünnitusabi teinud läbi suure muutuse paremuse suunas.
Euroopas valitseb valikuvabadus
Euroopas sünnitatakse ka kodus. Vajadus kodusünnituste legaliseerimise järele on olemas meilgi. See tekkis juba 1990-ndate alguses koos aktiivsünnituse idee levikuga Eestis. On küllalt naisi, kes tahaksid kodus sünnitada ja kindlasti leidub ka ämmaemandaid, kes oskavad ja tahavad neid aidata.
Et kodusünnitus oleks võimalik ja turvaline, on vajalik väga tihe koostöö kodusünnitusi vastuvõtvate ämmaemandate ja sünnitusmajade vahel, et esimesel vajadusel tagada sünnitajale abi saamine haiglas. Põhimõtteliselt ei tohiks sellise süsteemi loomiseks Eestis takistusi olla.
Miks peaks sünnitama kodus?
Sünnitus ei ole pelgalt meditsiiniline toiming, vaid eelkõige pereelu suursündmus. Juba aastaid teeme jõupingutusi, et muuta sünnitusmaju kodusemaks. Samal ajal on see turvaline paik kogu aeg olemas olnud – naise enda kodus. Rahulik, tuttav ja turvaline keskkond peaks olema sünnituseks ideaalne.
Uuringud on näidanud, et kodusünnitusel esineb vähem häireid ja kõrvalekaldeid kui haiglasünnitusel, mistõttu vajatakse vähem meditsiinilist sekkumist. Kuna jäävad ära haiglasseminekust tingitud stress ja hirmud, on sünnitaja enesekindlam ja otsustusvõimelisem. Samuti ei puutu ema ja beebi kokku ohtlike haiglabakteritega.
Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodusünnitust.
Kodus on sünnitaja perenaise ja võõrustaja rollis. Ämmaemand on külaline. Haiglas on rollid vastupidised. Samas tuleb arvestada, et kodus sünnitamise kasuks otsustades võtab pere vastutuse endale. Haiglasünnituse puhul aga jääb vastutus meditsiinipersonalile.
Kodusünnitust planeeriva pere argumendid võiks lühidalt kokku võtta nii :
•    kodus on tuttav ja turvaline keskkond, kus naine tunneb end vabalt
•    kontakt abistajatega on lähedasem
•    naine pole passiivselt juhitav, vaid oma sünnituse juures aktiivne osaline
•    naist ei eraldata hetkekski lapsest ega mehest
•    kodusünnitus on peresündmus, mis mõjutab emotsionaalselt kogu edaspidist pereelu
Tuleks aktsepteerida järgnevaid naiste õigusi, mis tulenevad otseselt üldistest inimõigustest:
•    igal naisel on õigus sünnitada enda polt valitud tingimustel (valida sünnitamise kohta ja asendit) WHO`s Summary of Research on Place of Birth.
•    kuna õigus valida sünnitamise kohta on naise õigus, ei pea selleks taotlema eraldi luba arstilt
•    kõigil sünnitavatel naistel, sõltumata sünnitamise kohast, on õigus kvalifitseeritud ämmaemanda abile
•    naisel on alati (kodu) sünnituse käigus õigus pöörduda haiglasse
•    vastsündinul on õigus saada arstiabi sõltumata sündimise kohast
•    vastsündinul on õigus saada sünnitunnistus ja sünnitoetusi sõltumata sünnikohast
Eestis on naisi, kes tahavad sünnitada kodus. Meist, ämmaemandatest ja tervishoiusüsteemist sõltub, kas nad saavad võimaluse oma valiku elluviimiseks ning kas neile osutatakse professionaalset abi. Alati on olnud inimesi, kelle jaoks see on sama tähtis küsimus kui ellujäämine, vabadus elada elu omal viisil ja sooritada iseenese ja ühiskonna väärtushinnangute järgi oma valik.
Autor: Ingrid Kaoküla, Eesti Ämmaemandate Ühing, Ämmaemanduskeskus

Write A Comment