Jonnimine

5 nippi juhuks, kui sinu lapsel on hüsteeriahoog

Kui mitte mujal, siis ostukeskustes ikka vahel kohtab lapsi, kes on viskunud põrandale ja röögivad seal. Mõned neist pöörlevad veel jalgade abil osavalt vurrkannina. Niisugune põngerjas tundub kaaluvat vähemalt 100 kilo, kui teda maast lahti hakata kangutama. Lapse jonnile lisanduvad loomulikult kõrvalseisjate õpetused, kõverpilgud, naer või pahane porin. Kehaline karistamine ei tule kõne allagi, lapsevanemal jääb üle vaid kogu oma emotsionaalne ja füüsiline jõud kokku võtta ning kuidagimoodi olukord klaarida. Ikka meeles pidades, kes on täiskasvanu.
Mõned võtted hüsteeria taltsutamiseks.
1. Emba last!
Kui sinu laps hakkab hüsteeritsema, emba teda tugevasti, ära ainult üle pinguta! Pea meeles, et see on sinu laps ja teie jõud pole võrdsed. Kallistamine töötab peaaegu iga kord – kui suudad vaid enda isiksuse ja emotsioonid maha suruda ja mõistad, et see pole karistus, vaid kallistus. Oletatakse, et embamine hüsteeriahoo ajal annab lapsele kaitstusetunde ja meenutab talle seda, et sa teda armastad.  Tavaliselt peatub hüsteeria pärast tugevat ja küllalt pikka kallistust. Seejärel võib lapsega rääkida juba mõistlikult ning pärida temalt jonni põhjuse järele.
2. Tee paus!
Mõnikord  on mänguhoogu sattunud last võimatu peatada ükskõik milliste
vahendite või keelituste abil. Siis võid proovida järgmist trikki. Tõsta laps tugitooli või mõnesse muusse piisavalt mugavasse kohta istuma, aseta oma käsi talle kõhule. Ära lase tal vabaks rabeleda, aga proovi ka haiget mitte teha. Kui väikelaps kaotab kontrolli enda üle, pole tal sageli aimugi sellest, kuidas end käsile võtta. Kui sa nüüd
oled saanud lapse tugitooli istuma ning ta on juba paigal sinu tugeva! käe haardes, õpeta talle, kuidas sügavalt sisse ja välja hingata. Näita talle ette, kuidas seda teha. Jäta laps istuma, kuni ta on
täiesti maha rahunenud. Seejärel räägi temaga toimunust.
3. Ära pööra tähelepanu!
Kerge öelda, raske teha! Kui laps nõuab sinult midagi, mida sa talle teatud põhjustel lubada ei taha, satub hüsteeriasse ning viskub põrandale, on mõnikord kõige õigem sellisele korralagedusele tähelepanu mitte pöörata. Kapriisid lõppevad, kui laps mõistab, et ei põrandal aelemine ega muud meetodid ei too talle sinu tähelepanu ega täida tema alusetuid nõudmisi. Väikelapsele võib rahulikult selgitada, et kui vanematelt paluda midagi ilma hüsteeriasse sattumata, võib saavutada hoopis paremaid tulemusi ning võib-olla ka kiiremini.
4. Aseta laps valiku ette!
Kui laps jonnib, tuleta talle meelde mõnda meelelahutust, mille olete ühiselt planeerinud – jalutusretk parki, tsirkuse- või kinokülastus (või mõni muu üritus, sest igas peres on niisuguseid väikesi meelelahutuslikke ettevõtmisi, või midagi, mis on seotud lapse lemmikhobiga).  Seejärel paluge lapsel tema käitumise üle järele mõelda ning seadke ta valiku ette – öelge talle, et kui ta ei suuda end väärikalt üleval pidada, jääb meelelahutus ära, sest selline käitumine pole vastuvõetav. Kui laps seada niisuguse valiku ette, rahuneb ta tavaliselt üsna kiiresti. Ta ei hakkagi mõtlema, et talle sunniti midagi peale, eriti kui ta on ise osalenud selle otsuse vastuvõtmises, kuhu pere läheb või mida talle endale teha meeldib.
5. Jäta ta oma mõtetega üksi!
Proovi seda teha nii, et lapsel ei tekiks muljet, nagu oleks teda karistatud, sest muidu võid saavutada soovitule vastupidise efekti. Laps on isiksus, osake perekonnast ja ühiskonnast, ära unusta seda hetkekski. Ja nii nagu täiskasvanud, vajab ka tema mõnikord üksiolemist. Kui sa tõstsid oma lapse peale põhjusega häält ja ta selle peale hüsteerias oma tuppa jooksis, ära kiirusta talle sinna järele tema karistamiseks, vaid oota, kuni ta ise välja sinu juurde tuleb.  Nii tekib perekonda taas rahu.  Loomulikult selgita välja, millest niisugune konfliktsituatsioon alguse sai.
Allikas: parents-online
Ehk on kellelgi veel mõtteid, kuidas väikese raevu peatada suurema ja targema seisukohalt lähtudes? Olete oodatud siin kommentaarides neid jagama.

2 kommentaari

  1. Väga lihtsad ja loogilised soovitused, mida vanemad tunduvad teadvat, aga samas ei oska rakendada. St antakse lapsele näiteks time-out, aga siis ise rikutakse reeglit ehk antakse järele. Samuti hakatakse teinekord endale vastu töötama. Näide elust enesest:
    Ema ütleb lapsele, et kui viimane hästi käitub, saab ta kommi. Laps ei võta juttu kuulda, teeb pahandust edasi. Ema proovib veel korra, aga laps ei kuula üldse. Sellepeale läheb ema lihtsama vastupanu teed – annab lapsele kommi, et too ilusti käituks. Laps saab kommi kätte, söömise ajal on viisakas ja siis tormab edasi. Rollid on muutunud ja nüüd on laps see, kelle ütlemisi järgi asjad käivad. Arvan, et kui kahe-aastasele lapsele niimoodi järele antakse, siis viie-aastaselt saavad juba kõik tema soovid täidetud, sest need on ju tema kapriisid, mida pidevalt rahuldatakse. Ehk segane jutt, aga mõte selles, et vanemad peaksid oma käitumise ja reaktsioonid väga hästi läbi mõtlema!

Reply To Tuuli Cancel Reply